_page-0001.jpg)
Teine maailmasõda on inimkonna ajaloo suurim konflikt, milles osales otseselt rohkem kui 100 miljonit inimest enam kui 30 riigist. Hukkunuid oli ligi 60 miljonit ja sõja tagajärjel tekkinud majanduslik kahju üüratu. Eestlasi võitles mõlemal poolel, Punaarmees oli neid hinnanguliselt umbes 50 000 ja Wehrmachtis 60 000 meest.
Euroopas algas suur sõda 1. septembril 1939 Saksamaa sissetungiga Poolasse. Eesti kohale hakkasid mustad pilved kogunema 23. augustil, kui Saksamaa ja Nõukogude Liit jagasid Molotovi-Ribbentropi paktiga omavahel ära Poola, Soome, Rumeenia ja Balti riigid. Tõeliselt halb enne oli 15. oktoobril sõlmitud Eesti ja Saksamaa vaheline leping baltisakslaste ümberasumise kohta; järgnenud kuude jooksul lahkus Eestist suurem osa baltisakslastest, teiste hulgas eesti viiulikoolkonna rajaja Johannes Paulsen, tantsumuusika kuningas Kurt Strobel ja muusikateadlane Elmar Arro, kelle ema oli sakslane. Neid ei viidud esialgu siiski mitte Saksamaale, vaid hoopis sakslaste vallutatud Poolasse, Poznani linna. Arro sai elukutse- ja avaldamiskeelu ning kutsuti 1941 sõjaväkke, Paulsen suri sõja lõpuaastal Lübeckis, Strobel asus elama Austraaliasse.
1940
Käbi Laretei lahkus paar päeva enne Eesti okupeerimist Rootsi, kus tema isa Heinrich Laretei oli Eesti Vabariigi suursaadik. Kuna Laretei oli välismaalane, ei võimaldatud tal jätkata Tallinna konservatooriumis alustatud klaveriõpinguid Rootsi kuninglikus muusikaakadeemias ja ta hakkas võtma eratunde.
Tallinna konservatoorium sattus löögi alla juba 21. juunil, kui Andrei Ždanov korraldas kohalike kommunistide kaasabil Eesti Vabariigi seadusliku valitsuse kukutamise ja kaptenmajor Peeter Mei andis konservatooriumi juhtkonnale üle käsu vabastada viivitamatult ruumid Vabaduse väljak 4 ja Müürivahe 12. Nõukogude sõjaväe eest pääsu polnud ja kohe hakati ruume tühjaks kolima. Kui klaverid olid juba ära viidud ja oreli lahtivõtmine pooleli, tuli teade, et neid hooneid siiski ei vajata ja kogu sisustuse võib tagasi tuua. Uitmõte asutuse väljatõstmisest tekitas suure segaduse, mille tõttu lükkus edasi õppeaasta algus. Juba suvel moodustati toimkond “sotsialistliku realismi juurutamiseks õppetöös”; 6. augusti käskkirjaga vabastati ametist direktor Juhan Aavik ja määrati tema asemele direktori kt Riho Päts. Päts küll algatas näiliselt õppekavade uuendamise, aga ühtlasi kasutas juhust ja võttis tööle Heino Elleri, Karl Leichteri, Bruno Luki, Cyrillus Kreegi jt väljapaistvad muusikategelased. Kaua Pätsil tegutseda ei lastud, 4. novembril pandi tema asemel konservatooriumi etteotsa kommunist Ksenia Aisenstadt.
Kultuuril ja haridusel oli nõukogude süsteemis nii oluline koht, et selle kontrolli alla võtmisega ei venitatud. Kiiremas korras moodustati Eesti NSV Hariduse Rahvakomissariaat ja ENSV Kunstide Valitsus, mille kaudu allutati kogu vaimuelu Moskva juhtimisele ja kontrollile. Saatuse hooleks ei jäetud ka asjaarmastajaid, kes haarati kaasa Rahva Kunstilise Isetegevuse Keskmaja kaudu. Kaotati võimalused tegelda ettevõtluse või vabatahtliku tööga ja kontserdielu korraldamise monopol anti ENSV Riiklikule Filharmooniale. Kõik muusikaasutused riigistati, nõukogude korra tööriistadeks muudeti ka loomeliidud.
Heino Elleri elus toimus suur muutus, ta asus elama Tallinna ja hakkas õpetama kompositsiooni Tallinna riiklikus konservatooriumis. Sel aastal valmisid tal lüürilise iseloomu ja rikkalike kõlavärvidega 2. klaverisonaat ning loodusest inspireeritud pala “Avarused” sooloviiulile.
Priit Ardna sai valmis oma menukaima opereti “Kalurineiu” (libreto Irma Truupõld).
Paljud ei saanud esialgu aru, mis õieti toimub. Eduard Tubin oli üks neist, kellele tundus, et muutused aitavad lahendada mitmeid vindunud probleeme. Esimene okupatsiooniaasta tõi heliloojale kaasa ühiskondliku staatuse tõusu: talle anti üle Elleri kompositsiooniklass Tartu kõrgemas muusikakoolis ja Vanemuise teatri juhatus eesotsas Kaarel Irdiga määras ta peadirigendiks. Novembris läks ta Eesti heliloojate delegatsiooni koosseisus Leningradi konservatooriumi, et tutvuda muusikaelu korraldusega Nõukogude Liidus ja valmistada ette Eesti heliloojate liidu asutamist. Eino Tubin kirjutab oma raamatus “Ballaad”, et isa Leningradist saadetud kirjad olid täis naiivset entusiasmi, kuigi samal ajal valitses ümberringi kõige hullem terror. Loomingulises mõttes oli see Tubinale väga hea aeg: ta kirjutas balleti “Kratt” 1. versiooni (libreto Elfriede Saarik-Tubin, 1940/1941/1960) ja “Sümfonieti eesti motiividel”. Balletis avas Tubin senikuulmatu jõuga regilaulu loitsiva olemuse ja tegi tutvust seni tundmatute torupilli-, viiuli- ja kandlelugudega, mida ta ei kasutanud tsitaatidena, vaid vabalt arendades. Estonias lükati “Kratt” esialgu tagasi, kuna teost peeti lavale toomiseks liiga lühikeseks.
Vana-aastaõhtul, enne Estonia teatris toimuma pidanud “Nahkhiire” etendust, vahistati operetiprimadonna Gerda Murre, kuna tema abikaasa Ülo Maramaa oli asutanud organisatsiooni nimega Päästekomitee. Ülekuulamisel peksti rasedat naist jõhkralt ja ta saadeti Karagandõ oblastisse kandma 25-aastast karistust. Murre laps sündis rongis teekonnal külmale maale ja jäi teadmata kadunuks.
1941
Esimese nõukogude okupatsiooni ajal küüditati Venemaale, tapeti või hukkus üle 150 muusiku. Teiste hulgas arreteeriti väljapaistev laulupedagoog Armanda degli Abbati-Campodonico kui fašistliku Itaalia kodanik. Viimane teade temast on ühele õpilasele saadetud kiri Karagandõ vangilaagrist 1946. aastal. Siberi rongile pandi Aleksander Rjabov, Aksel Kriisa, Teo Maiste koos ema ja vendadega jpt.
22. juunil ründas Saksamaa Nõukogude Liitu, üks pealetungi suundi oli Baltikum. Enne taganemist jõudsid okupatsioonivõimud teha Põhja-Eestis sundmobilisatsiooni, mille käigus viidi Venemaale kümneid tuhandeid mehi. Mobilisatsioonikutse tuli koos ähvardusega, et kõrvalehoidjad antakse sõjakohtu alla. Seda julgesid vähesed, kuna 14. juuni küüditamine oli veel värskelt meeles ja kardeti, et repressioonid võivad tabada pereliikmeid. Sundmobiliseeritute hulgas oli hulgaliselt ka muusikuid, kes suunati esialgu tööpataljonidesse. Üht äraviimist kirjeldab Gustav Ernesaks oma mälestusteraamatus “Laine tõuseb”: “28. juuli varahommikul väljus sadamast Tallinna lahele umbes 30 laeva. [---] Kogu järgmise kauni juulipäeva kõlas lahkuvate laevade laule. Tuulehoog omakorda kandis laevadeni rannale kogunenud tuhandete naiste valusaid viisivastuseid. Koori ennast ei ulatunud nägema, kuid kuulda ta oli – ja kuidas veel. Ütlete, et nagu ooperis. See oligi elu enese kirjutatud, ilma solistideta, suurte rahvakooridega dramaatiline ooper. [---] Nüüd laulis kogu 30 laevast koosnev karavan – valust lendu lastud laule.” (Ernesaks, lk 9–10) Hugo Lepnurm, Gustav Ernesaks, Boris Kõrver jt sattusid ehituspataljoni Udmurdi ANSVs Butõši jõesadamas Kaamas. Ernesaks aega ei raisanud: “Hakkasime septembris heinakuhja ääres meeste hääli proovima. Esimene harjutus oli 28. septembril 1941. aastal. Algas nootide ümberkirjutamine. Esimeseks lauluks võtsime köögitöölise Hugo Lepnurme seatud “Pulmalust”, mis algas optimistlike, ehkki pisut kahemõtteliste sõnadega: “Oh seda elu ja õnne …” (samas, lk 14–15) Mingeid elamuid seal tühermaal ei olnud, need tuli ise ehitada: “Zemljankade (muldonnide) pikkus võis olla 60-70 meetrit. Kaks paralleelset käiku, peatänavat, ulatusid otsast otsani. Mõlemal pool “avenüüd” paiknesid kahekordsed magamisnarid. Iga onn mahutas mitusada meest.” (samas, lk 16–17) Nendes kõledates barakkides andis oma esimesed kontserdid nn Kaama kraavihallide meeskoor, Eesti Rahvusmeeskoori eelkäija. Lepnurm tegi korda söökla seina äärest leitud klaveri, millest oli suur abi kooriharjutustel.
Raimond Valgre oli käinud suvel mängimas Pirita restoranis, kus ühel juuliööl läks mingi seltskond kaklema ja kutsuti kohale sõjaväepatrull. Valgre oli püüdnud oma lõõtspilliga aknast välja hüpata, aga võetud kinni ja õnnetu vahejuhtumi käigus mobiliseeritud Venemaale, kus teda Arhangelski oblastis ootas üle jõu käiv töö ja nälg tööpataljonis. Johannes Hiobi viimaseks teoseks jäi 1940 valminud sümfooniline fantaasia “Isade maa”. 1941 mobiliseeriti ta Punaarmeesse ja saadeti samuti Arhangelski oblastisse tööpataljoni. Seal mõisteti Hiobile nõukogudevastase agitatsiooni eest kümme kümne aastat vangilaagrit. Ta hukkus 7. augustil 1942 Vorkuta sunnitöölaagris Komi ANSVs.
Milliseid katsumusi pidid eesti mehed tööpataljonides läbi elama, annab aimu Artur Vahteri mälestusteraamat “Kapellmeistri päevik”, kus ta kirjutab: “Sööklasabas tuleb seista tunde, et saada kätte taldrik vedelat suppi ja kulbitäis lahjat putru. Palju kordi oleme aga tühjalt tagasi tulnud, sest toit on siis, kui müügilaudade juurde jõuame, juba otsa lõppenud. [---] Saabus söerong, mille pidime tühjaks laadima. Kühveldasime raskeid söekamakaid terve öö, ikka 50 minutit tööd ja 10 minutit puhkust.” (25. august ja 11. september; Vahter, lk 16 ja 20) Nälg piinas, aga kui kõigest ilma jäetud ja orjalaagritesse veetud mehed püüdsid omal käel toitu otsida, karistati neid täie karmusega. “Teisel pool jõge olid sügisel herned koristamata kärbistesse jäänud. Kui jõgi külmus jäässe, hiilisid poisid seljakottidega põllule ja tõid herneid koos mädanenud põhuga koju. [---] Üks mees tabati põllult teolt, jäi kadunuks ja paari nädala pärast rivistati ühel hommikul rood nelinurka ja loeti ette ühe Sverdlovski rajooni kohtu otsus ühiskonna vara riisumise eest 7 aastat vabaduse kaotust. Põllule jäänud hernes mädanes seal edasi.” (Lepnurm, lk 98)
Enamik Nõukogude sõjaväe põrgusse sattunud eesti muusikamehi oli kodunt kaasa võtnud mingi pilli ja kohe hakati vastavalt võimalustele ansambleid moodustama. Mängiti endale ja kaaslastele, mõnikord ka ülemustele soodustuste saamiseks. Kui loodi Eesti rahvuskorpus, viidi mehed sinna üle ja hakati orkestreid asutama. Armee kollektiividel oli tugev ideoloogiline funktsioon, eesti pillimeeste repertuaari ilmus Aleksandr Aleksandrovi “Püha sõda” jm taolisi lugusid. 925. polgu dirigendiks määrati Elmar Peäske, estraadibrigaadi juhiks Johannes Kappel, meeskoori juhiks Artur Vahter ja sümfoniettorkestri dirigendiks Leopold Vigla.
Eesti kommunistid koondati hävituspataljonidesse, kes kohtasid uue korra eest metsa põgenenud inimeste ägedat vastupanu. 4. juulil langes ühes lahingus Uno Naissoo isa, endine Eesti Vabariigi politseinik Jaan Naissoo. 13-aastane Uno lahkus seejärel koos emaga oma senisest elukohast Põltsamaal ja oli mõnda aega Pärnus. Kui venelased tagasi tulid, varjas ta ennast Kõmsil vanaisa, õigeusu preestri ja kooliõpetaja Mihkel Popsi juures.
Valter Ojakäär oli 1940. aastal paremate muusikategemise võimaluste lootuses komsomoli astunud ja see samm viis ta 1941. aastal saatuslikule koosolekule, millelt lahkununa avastas ta end vast asutatud Pärnu hävituspataljoni koosseisust. Ilma mingi ettevalmistuseta veeti ta kaasa Tahkuranna valda Liivamäe lahingusse, kus sai kuuli kätte hoolimata sellest, et oli valge räti püssi otsa sidunud ja allaandmise märgiks üles tõstnud.
Mitu kuud kestnud lahingute järel jõudsid sakslased 28. augustiks Tallinna. Pärast Punaarmee lahkumist heiskasid Leho Võrk ja Tuudur Vettik sinimustvalge lipu konservatooriumi torni, kus see lehvis peaaegu kaks nädalat. 21. oktoobriks tõrjuti Vene armee välja kogu Eesti territooriumilt ja järgnes Saksa okupatsioon, mis tõi kaasa uusi inimkaotusi ja kannatusi. Haridusasutused allutati Eesti Omavalitsuse Haridusdirektooriumile, konservatooriumi direktori kohale naasis Juhan Aavik, kes püüdis jätkata normaalset tegevust. Muusikaelu oli üldjoontes aktiivne ja mitmekesine, kui välja arvata Saksamaaga sõjas olevate riikide heliloojate loomingu esitamise keeld.
Saksamaale emigreerus tšellist Jüri Täht, Oscari-filmi “Roheline raamat” (rež Peter Farrelly, 2018) kõrvaltegelase prototüüp.
Heino Elleril olid head töö- ja loometingimused; tal valmis tsükkel “13 klaveripala eesti motiividel”, millest on saanud helilooja üks kõige armastatumaid teoseid. Selles on ta esmakordselt kasutanud autentset rahvaviisilist materjali, millele on teinud üsna napi, kuid nüansirikka faktuuriga seade. Tsükli põhiloomus on soe ja lüüriline, meloodiad väljendusrikkad ja laulvad.
Eduard Tubin abiellus Erika Saarikuga ja järgmisel aastal sündis neil poeg Eino. Vanemuises oli juba tunda uue aja tuuli, Tubin pidi dirigeerima Dzeržinski ooperit “Vaikne Don” ja tegema kooriseaded võitluslauludest “Internatsionaal” ja “Punane lipp”. Ta kirjutas ka “Krati” uue, pikema versiooni, mille kavatses viia Moskva dekaadile. Tutvustamisel tundus ballett ühele parteijuhile liiga moodsana ja see lükati jälle tagasi. Aasta lõpuks valmis 1. viiulikontserdi klaviir, mille helilooja kinkis heale sõbrale Eevalt Turganile, kes pärast venelaste tagasitulekut 1944 Siberi teele saadeti ja pidi järgnevad 13 aastat mööda saatma Magadanis.
Eugen Kapp lõi balleti “Kalevipoeg” 1. versiooni (libreto Andres Särev, 1941/1947/1961), lühikeste numbritena üles ehitatud teose, milles varieeritakse lihtsaid meloodiaid rahvusromantilises stiilis.
1942
Saksa okupatsioon tõi kaasa rängad tagajärjed Eestis elanud juutidele ja mustlastele: teiste hulgas hukati Heino Elleri abikaasa Anna Eller, Eri Klasi isa Eduard Klas-Glass ja veel üle 20 muusiku, neist enamik Tartu Vanemuise orkestrandid. “Eestlasi sunniti tapmistest osa võtma. Üks Vanemuise orkestrant, kes sõja ajal oli Omakaitses, jutustas hiljem Tubinale pisarais, kuidas sakslased olid neid käsutanud Tartu lähedal püssidega tankikraavi äärde ja ühes ohvris oli ta tundnud ära oma kontsertmeistri Boris Muršaki, kes oli osa võtnud paljudest Tubina esiettekannetest.” (Tubin, lk 64) Eller võis elada teadmatuses oma naise saatusest kuni 1962. aastani, kui ilmus Ervin Martinsoni väljaanne “Haakristi teenrid”, kus Anna Eller oli 2. novembril 1942 mõrvatute nimekirjas. Rasked üleelamised on mõjutanud 1942-1943 valminud klaveritsükli “10 lüürilist pala” helikeelt, milles on kuulda Elleri kohta ebatavalist traagilise alatooniga impulsiivsust.
Raimond Valgre suunati Tšeljabinski oblastisse Tšebarkuli asulasse, mis oli valitud Eesti rahvusväeosade moodustamise ja väljaõppe paigaks. Sinna jõudmiseks tuli tal läbida jala 78 kilomeetri pikkune vahemaa. See oli kurnatud Valgre jaoks nii suur pingutus, et kohale jõudes vaakus ta juba elu ja surma piiril. Tšebarkulis lasti Valgrel kaks nädalat diviisi sanitaarpunktis lamada ja talle osteti akordion Hohner. Uue pilli saamise puhul lõi ta laulu “Tšebarkul” ja sai komandörilt selle eest tasuks peotäie tubakat. Valgre arvati 249. laskurdiviisi, mille orkestrite moodustamine tehti ülesandeks Elmar Peäskele. Valgrele endale anti juhtida 917. polgu väike orkester, mille tegevus oli nii aktiivne, et ühe aasta jooksul anti kokku 221 kontserti. 917. polgus tegutsesid veel puhkpilliorkester ja meeskoor, eestvedajateks Jüri Variste ja Edgar Arro. Oktoobrikuus tuli Valgrel minna Volga ääres asuvast Selizarovo jaamast 550 km jala Velikije Lukisse. Sõjapiirkonnas oli ta viis päeva, mitte küll otse rindel, aga siiski suurtükiväe kaugtule all. Seal sai Valgre tunda surmahirmu, mis jäi meelde elu lõpuni.
Punaarmee 8. Eesti Laskurkorpuse 1. üksikus tagavarapolgus oli puhkpilliorkester, kus algas iseõppinud trompetisti Abi Zeideri pikk kõrge tähelend, ja keelpilliorkester, kus mängisid Emil Laansoo, Jossif Šagal, Artur Vahter ja teised hiljem tuntuks saanud muusikamehed. Punaarmeesse mobiliseeritud Laansoo oli 1941. aastal jäänud lõksu Leningradi blokaadi. Sealt pääses ta aasta hiljem Eesti korpuse tagavarapolku, kus moodustas väikese orkestri.
Paljude eesti muusikute elupäästjateks said Eesti NSV Riiklikud Kunstiansamblid (ERKA), mis asutati 1942. aasta märtsis Jaroslavlis. Roman Matsov oli saanud Leningradi all käest haavata ja hakkas omandama dirigendi eriala, temast sai sümfooniaorkestri juht. Sega- ja meeskoori hakkasid dirigeerima Gustav Ernesaks, Harri Kõrvits ja Jüri Variste, estraadiorkestrit Rostislav Merkulov. Veel olid Jaroslavlis Vladimir Alumäe, Aleksander Arder, Anna Klas koos pisipoja Eriga, Tekla Koha, Bruno Lukk, Marta Rungi, Viktor Gurjev, Edgar Arro, Gustav Ernesaks, Eugen Kapp, Boris Kõrver, Harri Kõrvits, Hugo Lepnurm, Leo Normet ja Olga Lund koos pisipoja Jüri Gerretziga. Georg Ots tegi debüüdi haavatute ees Jaroslavli haiglas, kus ta laulis “Mu meelen kuldne kodukotus”. Riiklikud kunstiansamblid olid osa pikaajalisest plaanist ette valmistada nõukogude korra jaoks sobivaid kultuuriinimesi. Neid säästeti lahingutegevusest ja repressioonidest, korraldati ekskursioon Moskvasse, kus viidi nooblitesse kohtadesse ja tutvustati kõrgetele ametnikele. Esinemistel väeosades puutusid muusikud kokku ka reaalse eluga, nägid langenuid, haavatuid ja suitsevaid ahervaremeid. Jaroslavlis oli elu küll kergem kui rindel, aga närvid olid pingul sealgi. Mõned inimesed kadusid jäljetult, mille põhjuseks võis saada ka arvamusavaldus omavahelises vestluses. Lepnurm kirjeldab oma mälestustes üht episoodi Jaroslavli hotellis: “Ernesaks olevat juba enne kontserdimatka ilmutanud mõningaid psüühilisi häireid, olevat juhatamisel teinud hoopis valesid liigutusi jt. Pommitamine viis ta üsna rivist välja. [---] Siis tuli ühel päeval meile külla Alumäe. Ernesaks korraga palus enda üle kohut mõista. Alumäele: “Sina oled kohtunik,” mulle: “Sina sekretär. Palun mind süüdi mõista.” Minuti pärast kuulutas Alumäe laua tagant: “Kohus leiab, et kaebealune Gustav Ernesaks milleski süüdi pole ja mõistab ta õigeks.” Siis Gustav juba tõsisemalt: “Siis palun mind mõista surma.” Kohus jällegi: “See on võimatu, kuna oled süütu.” Siis läks Ernesaks süngeks ja ütles: “Siis ma pean siit aknast alla hüppama.”” (Lepnurm, lk 104–105) Seepeale tuli Moskvast tervishoiu rahvakomissar dr Hion ja saatis Ernesaksa Botkini kliinikusse, kus ta viibis pool aastat.
Saksa okupatsiooni ajal oli rahva meelsuse kujundamisel keskne osa Tallinna ringhäälingul, mis mängis regulaarselt ka eesti muusikat. Tol ajal oli Eestis registreeritud u 100 000 raadioaparaati ja sõnumid levisid laialt. Kontserte andis Ringhäälingu sümfooniaorkester Olav Rootsi juhatusel, meelt lahutas Ringhäälingu tantsuorkester (Tanzkapelle des Landessenders Reval).
Tubin lõpetas pärast Tartu vallutamist sakslaste poolt 1. viiulikontserdi (1942). Teoses ei ole tunda aja raskust, see on õrn ja igatsev põhjamaine tundelüürika. Meeleheide ja viha vabaduse kaotamise pärast jõudis tema muusikasse alles 3. sümfoonias (1942/1968).
Järgneb
Põhiallikad:
“Eesti ajalugu VI: Vabadussõjast taasiseseisvumiseni”, ÕES ja Ilmamaa, 2005.
“Eesti muusika biograafiline leksikon” I, II, Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007–2008.
Gustav Ernesaks, “Laine tõuseb”, Eesti Raamat, 1983.
Avo Hirvesoo, “Kõik ilmalaanen laiali: lugu Eesti pagulasmuusikutest”, Kupar, 1996.
Johannes Hiob, muusikapood.ee (vaadatud 27. XI 2023).
Mart Humal, Reet Remmel, “Heino Eller oma aja peeglis”, Eesti Raamat, 1987.
Toomas Karjahärm, Helle-Mai Luts, “Kultuurigenotsiid Eestis: kunstnikud ja muusikud 1940–1953”, Argo, 2005.
Hugo Lepnurm, “Mälestusi”, EMIK, 2004.
Jaak Ojakäär, “Raimond Valgre legend”, TEA, 2010.
Valter Ojakäär, “Omad viisid võõras väes: 1940–1945”, Ilo, 2003.
Jaak Ojakäär, Valter Ojakäär, “Uno Naissoo. Põgene, vaba laps!”, TEA, 2011.
Ivalo Randalu, “Hugo Lepnurm: organist ja helilooja”, EMIK, 2004.
Vardo Rumessen, “Lisandusi eesti muusikaloole”, Olion : Estonian Classics, 2010.
Enno Piir, Heino Sikk, “Orelimeistrid Kriisad”, Viruskundra, 1994.
Marvi Taggo, “Gerda Murre – kui saatus purunes pilbasteks”, – kultuur.elu.ee (vaadatud 27. XI 2023).
Ilmar Tomberg, “Kui muusad pidid vaikima: Eesti Laskurkorpuse muusikalisest tegevusest”, Eesti Raamat, 1977.
Kaarel Toom, “Kunstiansamblite päevilt”, Eesti Raamat, 1981.
Monika Topman, “Mõnda möödunust: Eesti Muusikaakadeemia 80”, EMA, 1999.
Eino Tubin, “Ballaad: Eduard Tubina lugu”, SE&JS, 2015.
Artur Vahter. “Kapellmeistri päevik: ülestähendusi Suure Isamaasõja päevilt”, Olion, 1990.