top of page

Eesti muusikud üle Eestimaa


Laia tegevusväljaga Pille Lille Muusikute Fond (PLMF) tähistab tänavu oma 20. tegevusaastat. Organisatsiooni asutas ooperilaulja Pille Lill. Aastate jooksul on fondist kasvanud paljude oluliste ettevõtmistega väga arvukalt kontserte korraldav ja suurt hulka Eesti interpreete hõlmav ühendus. Järgnevas intervjuus avab Pille Lill lähemalt oma fondi tegevusvaldkondi ning tagamaid.


20 aastat on parajalt pikk aeg sellist suurt organisatsiooni eest vedada ja seda Eesti muusikakorralduslikus mõttes mitte just kõige lihtsamates tingimustes. Kuidas Pille Lille Muusikute Fond alguse sai? Pille Lill: Meie fondi ristiisa on Inglise lord George Carlisle. Ta tuli Eestisse Johan Laidoneri pärast, elas siin, õppis ära eesti keele. Aitas korda teha Laidoneri mõisa, tema initsiatiivil rajati teiste seas Viljandis Laidonerile ratsamonument ja pandi mälestustahvel inglise mereväelastele Paksu Margareeta seinale. Ta tuli ka minu juurde, sest teadis mind mu Londonis õppimise ajast ja küsis: kuidas ma saaksin teid aidata? Ütlesin, et minul on kõik hästi, aga eesti muusikuid oleks vaja aidata. Tema avaldas siis mõtet, et – asutame fondi! Tegime Tallinna raekojas 7. veebruaril 2003. aastal avatseremoonia ja ta andis mulle üle tšeki 25 000 Eesti kroonile. Lordi lootus oli, et siia hakkab nüüd Eestist annetusi juurde tulema, aga nii ei läinud. Tuli aga järgmine heategija, Leedu suursaadik Eestis Antanas Vinkus. Ta kutsus mind oma erinevatele sündmustele laulma ja siis ühel korral ütles: kasutage mind ära! Tegime siis Tartus näituse avamise, ma laulsin seal, kohal olid Tartu linnapea Laine Jänes ja Tartu ülikooli esindaja. Saime Tartu linnalt 40 000 Eesti krooni, mis oli piisavalt suur raha, et alustada kontserdisarjaga Tartus. Pärast näituste avamisi mujalgi, alustasime tegevust edasi veel kokku kümnes Eesti linnas. Sari kestis mitu aastat, kuni tuli majanduslangus. Fondi luues oli mu esimene mõte, kuna olin Londonis näinud sealsete õppejõudude taset, tuua siia nende meistriklasse ja natuke metropoli hõngu. Aga selleks ei olnud piisavalt summasid ja fookus liikus rohkem kontserttegevusele. Ma nägin, et Eesti muusik ei ole afišeeritud nii, nagu ta seda vääriks, inimesed ei tunne väga paljusid omamaiseid klassikalise muusika tippe. Neid ei näe televiisoris, nendest on vähe juttu raadios, välja arvatud Klassikaraadio.

Esinemas koos lauljatega, vasakul kontsertmeister Piia Paemurru.

Mingis mõttes on ju olukord paranenud – kaasa on aidanud ka “Klassikatähtede” võistlus, mis vähemalt nooremaid tippmuusikuid on ikkagi esile toonud? “Klassikatähed” on väga hea, aga oluline on, mis neist annetest saab kümne, 20 aasta pärast. Seetõttu tundsin missiooni meie väga häid muusikuid tutvustada ja luua neile rohkem kontserdivõimalusi ja hakkasin meie tähti – nii nagu PLMFi logol on samuti tähed – tooma igale poole üle Eesti. Ja selleks lõin veel ka festivalid, et tähed saaksid rohkem särada. Festivaliga on võimalik saada suuremat eelarvet, rohkem kõlapinda meedias ja reklaami.


Fondil on festivale päris arvukalt. Meenutame neid siinkohal. Kõigepealt Tallinna kammermuusika festival augustikuus. Hakkasin seda rajama, sest sain aru, et see nišš on tühi. Esimene Tallinna kammermuusika festival toimus 2005. aastal, nii et see on ka juba pika traditsiooniga. Festivali toimumiskohaks leidsime algusaastatel Rootsi Mihkli kiriku – väga ilus hea akustikaga kirik Tallinna vanalinnas. Siin tegutsesid professorid Peeter Paemurru ja Mari Tampere-Bezrodny, kelle abile võisin loota.

Juba järgmisel aastal sündis Tallinna talvefestival. Siis meil oligi kaks erinevat festivali, üks talvel, teine suvel. Pärast lisandus veel Eivere klaverifestival, mis praegu on natukene ootel. Eiveres on ilus väike mõis “Bösendorferi” klaveriga; koroonaajal jäi festival toppama, aga ehk läheb see uuesti käima. Meie noorim on Virumaa muusikafestival, mis nüüd toimus neljandat korda. Alguse sai ta selletõttu, et korraldasime Ida-Virumaal palju lõimumisprojekte ja nende kaudu tekkis selgem arusaam, mida sellele piirkonnale vaja on. See piirkond on ju ka andeid täis, kellele on väga oluline kuulda tippmuusikute esitusi. Me oleme veel partnerid Valga-Valka seitsme kiriku suvemuusika festivalile, meil on vokaalmuusikale keskendunud sarjad “Talveooper” ja “Suveooper” ja muidugi neist kõige suurem – Rapla kirikumuusika festival, mida PLMF ka korraldab.

PLMF muusikute hulka kuuluvad Andreas Lend, Sigrid Kuulmann, Ralf Taal.

Kes muusikutest on fondi pidevamad ja põhiesinejad? 20 aasta jooksul on meilt lugematu arv muusikuid läbi käinud. Aga nagu ma eespool ütlesin: üks meie põhimõtteid on keskenduda sellele, et need, kellega me järjepidevalt töötame, oleksid tippvormis ka hiljem. Et meil oleks 45-, 50-, 60- ja miks ka mitte 70-aastaseid tippvormis muusikuid: pianiste, viiuldajaid, tšelliste, puhkpillimängijaid, lauljaid, sest muusik läheb ju aastatega aina küpsemaks. Mida ma mõtlen tippvormi all – et muusik on võimeline mängima soolokontserti, huvitava repertuaariga ja väga kõrgel tasemel. Hoida end tippvormis ei ole üldsegi lihtne, selleks pead olema pidevalt laval. Meie püsiesinejad on näiteks viiuldajatest Sigrid Kuulmann, kes on meiega olnud algusest peale. Siis Kristina Kriit, Johanna Vahermägi, algaastatel Ivi Ots. Tšellodest on meie põhimuusik Andreas Lend, aga ka Levi-Danel Mägila ja Johannes Sarapuu. Väga heas vormis on saksofonimängija Virgo Veldi. Järjepidevalt hoiab end vormis trompetist Neeme Ots. Mõlemaga alustasime pikki aastaid tagasi, kui nad olid veel noored poisid. Virgo kõrvale oleks vaja veel üht noort andekat saksofonimängijat, praegu ma ei ole teda veel leidnud. Kui mõni noor saksofonist seda loeb, siis tulgu ja esitlegu end! Trompeteid on päris mitu, noortest on orbiidil Mihkel Kallip, kes teeb fondiga oma esimesi samme, samuti Jan Marius Laur on võimekas noor muusik. Siis on meil üliandekas flöödimängija Oksana Sinkova, kes on siiamaani supervormis. Noor flöödianne Kert Vahtre, tema ma suunasin õppima MUBAsse. Ta oli viieaastane, kui tuli minu juurde Rapla kirikumuusika festivalil ja ütles: minust tuleb muusik. Ootame, näeme! Klaveri alal on muidugi Irina Zahharenkova olnud meie jaoks põhiline pianist. Ma isegi julgen öelda, et tema on meie fondi üks kõige suuremaid saavutusi. Irinal olid vahepeal rasked ajad, ta oli üldse karjäärist loobumas. Mul õnnestus teda veenda, et ta jääks, sest ta on ülim anne. Nüüd on tal muidugi väga palju esinemisi prestiižsetes kohtades, aga vahepeal olime meie oma fondiga praktiliselt üks väheseid, kes talle kogu aeg kontserte pakkus. Ralf Taal on suurepärane pianist ja kogu aeg kõrgvormis. Ta on ka eriliselt hea saatja ja kammeransamblites mängija. Meil on Marko Martin, Johan Randvere oli ka vahepeal meiega, aga nüüd on tal palju muid esinemisi. Kui muusikud on mujal angažeeritud, siis me ei ole hakanud fondiga kontserte pakkuma. Meie võimalused mittetulundusühinguna kontsertide eest tasuda ei ole suured. Aga kes on pidevamad esinejad – kui kuus tuleb kokku nii kaks-kolm kontserti –, siis saavad nad PLMF-ist aasta jooksul märkimisväärse lisatulu. Organistidest toetame järjepidevalt Tiia Tennot, kes on tipptase. Meie akordionistid, klassikatäht Henri Zibo ja Mikk Langeproon on väga populaarsed. Nendel on alati ka huvitavad kavad, nagu ka kõikidel teistel. Ja muidugi lauljad, minu pärusmaa. Jälgin meie lauljate tegemisi kogu aeg suure huviga. Sopranitest olen toetanud Maria Listrat. Ma usun temasse, tal on suur anne. Maria Veretenina on dramaatiline koloratuursopran, sellist teist meil Eestis ei ole. Kristina Vähi hoiab end alati vormis, areneb, koolitab end, on pidevates otsingutes nagu ka Olga Palamartšuk (Zaitseva). Väga võimekas laulja on Marion Melnik, kes ka publikule väga meeldib. Annaliisa Otsa on metso, kes võiks teha suuri asju. Õnneks on tal praegu häid teatrirolle ja läheb hästi. Noortest muidugi Kadi Jürgens, kellest on näha suurt annet. Noorematest usun Sandra Laagusesse. Publiku lemmik Oliver Kuusik on meiega palju koostööd teinud. Pavlo Balakin on väga hea bass, keda peaksid meie ooperiteatrid rohkem rakendama. Praegu ta on küll saanud ka Lätis häid võimalusi ning varem PLMF Arts Managemendi kaudu Itaalias, Rootsis ja mujal. Siis on veel bariton Aare Saal, kes on meil palju esinenud, eriti nüüd viimastel aastatel, kui ta enam Estonias miskipärast ei ole. Ta on 60-aastane, väga hea bariton, võiks veel vähemalt aastakümne edasi laulda. Piia Paemurru on meie tippkontsertmeister, samuti on meil saatjana Ralf Taal, Riina Pikani, Lea Leiten, Kai Ratassepp, Kirill Lissijenko ja Tiina Kärblane. Olen siiras tänus ja imetluses nende ande ja isiksuse ees! Millised on fondi kontserdikohad üle Eesti? Meie põhikontserdikohad väiksemates paikades on kultuuri- ja rahvamajad. Mul on neist tõesti väga põhjalik ülevaade. Nad on enamasti nõukogude ajal ehitatud, ilusad suured hooned, saalid kusagil 100–150 kohta. Pea kõigis neis on ka klaver olemas, loomulikult “Estoniad”, vahel natuke väsinud, aga kontserdiks lastakse alati klaver ära häälestada. Kui ei ole võimalust, siis me tuleme appi. Ka tehnika on enamasti igal pool olemas. Viimasel ajal saame sinna kontserte veel tavalisest rohkem, sest elu on läinud kallimaks ja kultuurimajad ei jaksa enam tellida nii palju popartiste. Siis pöördutakse meie poole, sest meie kontserdi hind on vastuvõetavam.


Palju kuulajaid sellistele kontsertidele tuleb? Publikut tuleb kuulama keskeltläbi 30 kuni 50 inimest kontserdil, festivalidel muidugi rohkem. Väikese koha kohta on see optimaalne. Need on tänulikud, muusikat armastavad kuulajad, tulevad, võtavad lapsed kaasa. Meie tunniajased kontserdid on pea kõik tasuta. Räägitakse, et tasuta ei ole mõtet teha, et siis inimesed ei hinda. Oma mõnekümne aasta pikkusele kogemusele toetudes vaidleks ma siiski vastu. On oluline, et ka väikestes kohtades püsiks võimalus mitmekesisest kultuurist osa saada. Võibolla on see mul ka sellepärast südameasi, et olen ju ise pärit väikesest kohast, Pärnumaalt Metsapoole külast. Külas oli 20 talu, aga õnneks oli seal ka kool. Mu ema oli õpetaja ja isa rajas Treimanisse kultuurimaja. Sinna kutsus ta esinema Eesti tippe ja sealt sain mina hinge selle unistuse ja soovi muusika poole püüelda. On väga oluline, et laps saaks ka oma kodukohas kuulda klassikalisi muusikuid, sest kunagi ei tea, kuidas selline kontsert võib puudutada ja kuhu välja viia. Praegu kahjuks haldusreformi käigus tahetakse teha suur ja minu arvates väga ohtlik muudatus ühendada väiksemad rahvamajad ja kultuurimajad suuremate linnades asuvate kultuurikeskuste alla. Rõngu on näiteks üks selline koht, kus seda tahetakse teha just praegu ja ka raamatukogu kinni panna. Kogukond praegu seisab sellele vastu. Kultuurikeskus, kool, kirik ja raamatukogu on kogukonna süda, mis hoiab ülal elu väiksemates kohtades. Viimastel aastatel, eriti koroonast tingituna on populaarseks saanud kaugtöö. Nii töötades saaks elada ka väiksemas kohas või taastada esivanemate kodutalu. Aga kui selles kohas ei ole enam raamatukogu, kultuurikeskust või kooli, siis inimesed ei tule seal toime, kui infrastruktuur segi paisatakse. Selle üle peaks riik mõtlema, kas nii kergekäeliselt on vaja hakata neid struktuure lõhkuma.

Treimani rahvamaja.

Räägime natuke konkurssidest, mida PLMFi egiidi all korraldatakse. Kõigepealt muidugi Vello Jürna nimeline vokalistide konkurss. Vello Jürna lahkus meie hulgast liiga vara, mu hinge jäi tühimik, ja lõin tema mälestuseks selle konkursi ja festivali Väike-Maarjas. Nüüd on see läinud noorte korraldajate kätte, kes teevad seda väga hästi! Meie teeme edasi vabariiklikku vokalistide konkurssi. Toimuvad nad vaheldumisi – ühel aastal üks, teisel aastal teine. Instrumentaalkonkurss on meil suhteliselt uus formaat. “Raplamaa noor muusik” sündis ühe kurva sündmuse ajendil, kui lahkus Rapla vallavanem Piret Minn. Lillede ja pärgade asemel paluti teha toetus Rapla kirikumuusika festivalile. Kokku tuli toetust 1300 eurot ja mõtlesime, et kui see panna nüüd Rapla festivali arendusse, kaob see sinna ära. Nii otsustasime teha sellega hoopis konkursi noortele annetele. Raplamaal on kuus-seitse muusikakooli, kes võtavad sellest konkursist osa. Virumaa konkurss “Virumaa noor muusik” toimus nüüd kolmandat korda. Konkurssidel ma saan tuttavaks õpetajatega. Kui kuskil muusikakoolis on särav õpetaja, hakkab sealt andeid tulema. Ida-Virumaal näiteks on väga hea lauluõpetaja, kes paneb laste hääled hästi paika, Raplamaal on väga hea viiuliõpetaja jne. Ma hoian neid õpetajaid ja lapsi meeles, et kui on midagi pakkuda, siis saan kohe kontakti võtta.

Konkurss "Virumaa noor muusik".

Nende konkurssidega on vist ka nii, et sinna tullakse kohale meelsamini ja lootusrikkamalt kui suurtele üleriigilistele konkurssidele. Meenub Võru muusikakooli direktori Piret Rips-Laulu ettekandest Eesti muusikanõukogu juubelikonverentsil, et muusikakoolide suurel konkursil “Parim noor instrumentalist” on konkurents liiga tihe ja kolmandik koole on seal osalemisest juba loobunud. Nii see on ja sellepärast olen ma kindel, et meie konkursid teevad oma piirkonnas palju head. Nüüd on mul mõttes, et tahaksin ka Valgamaal sellise konkursi luua, kuna oleme Valga-Valka festivalile mitmeid aastaid programmi loojaks. Fondi tegevusväli on avar ja annab imestada, kuidas te kõigega jõuate tegelda. Sinna juurde veel töö- ja ajamahukad rahataotlused. Kuidas fond kõigi oma arvukate tegevuste rahastamiseks vahendeid leiab? Töö fondiga on tõesti mu elu üks suurimaid väljakutseid. Kui lauljakarjäär oli mul nagu hinge kutse, kuhu ma ennast jäägitult pühendasin, siis nüüd teen seda sama fondiga. Siin on ju vaja, et kõik töötaks: et oleks hea meeskond, korraldus, kontaktid ja rahastus. Lisaks kõigele meie fond ju laienes 2008. aastast alates ka välismaa suunal. Unistus oli, et on vaja hakata meie muusikuid ka väljapoole pakkuma. Mu vanem tütar Leelo Lehtla oli nii tugev, et hakkas sellega tegelema ning leidis sealt endale elu missiooni, millega tegeleb tänini. Tema juhtida on nüüd PLMF-i muusikute agentuur, kuhu kuuluvad mitmed eesti muusikud ja kollektiivid ning välismaised artistid. Kogemus ja suhtlusoskus on teda viinud klassikalise muusika valdkonna ühe suurima organisatsiooni IAMA (International Artists Management Association) juhatusse. Sinna kuuluvad agentuurid, mänedžmendid, orkestrid, ooperiteatrid üle maailma. PLMF rahastus tuleb eri taotlusprogrammidest. Kõigepealt kultuuriministeeriumi toetused: muusikafestivalid, muusikakollektiivid ja kontserdikorraldajad, heliloomingu tellimine – igal pool on Pille Lille fond sees. Siis kultuurkapital. Ilma kulkata ei saaks me üldse tegutseda. Veel saame tuge linnavalitsustest. Tallinna linnal on erinevad toetusevõimalused. Nüüd näiteks loodi UNESCO “Muusikalinn Tallinn” meede, seal on fond ühe suure projektiga juba sisse võetud. Tahame luua “El Sistema” süsteemi järgi noorteorkestri. “El Sistema” on Lõuna-Ameerika kuulus projekt, kus orkestrisse koondati tänavalapsed, probleemidega noored ja tulemuseks olid imelise tasemega orkestrid. Sealt on ka Gustavo Dudamel välja kasvanud. Tuge saame ka teiste linnade meetmetest maakondade kontsertideks: Tartust, Viljandist, Paidest, Valgast jm. Taotlused koostan ise, niisama tuleb teha ka aruanded. Meid toetab ka sponsorlus. Sel aastal on meil uue toetajana BLRT. Meie põhitoetajad on on Akzo Nobel, Metaprint ja mitmed tootesponsorid, nagu Selver, Kaubamaja ja Shishi, kellelt saame kingitused konkursi võitjatele ja näiteks nüüd meie galakontserdi Estonia Kontserdisaalis 19. veebruaril lavakujunduse. Kõikidele toetajatele suur tänu. Ilma nendeta poleks PLMF-i olemas! Kes on PLMFi head abilised ja kellest koosneb korraldusmeeskond? Kaks imelist inimest, kes on mu kõrval olnud juba 15 aastat, on Viktoria Jagomägi, kelle haldusalas on koolikontserdid, ning Heli-Liivia Komp, kes tegeleb kultuurikeskuste ja rahvamajadega. Kujundaja, Pille-Riin Pihlak on meil naiskonnas, sest väga palju on vaja teha plakateid ja kavalehti. Minu noorem tütar Maria töötab juhiabina ning sotsiaalmeedias ja kodulehel info uuendamisega. Ja lõpuks minu põhiline abiline Signe Toomla, kes haldab meie meilikasti kontserdipakkumiste, korralduste ja kõigi muude küsimustega. Aeg-ajalt on meiega vabatahtlikke abilisi ja projektijuhte - kõikidele teile sügav kummardus! Millised unistusi on veel seoses fondiga? Praegu on mu unistus, et ma suudaks rahastada PLMF-i palgafondi väljaspool projektipõhist rahastust, saaksin selle arvelt vähendada töömahtu, tõsta muusikute tasu ja teha korralduslikult kõike veel paremini. Võib-olla tekib Tallinna üks uus kammerlik kontserdipaik, mine tea!

166 views
bottom of page