Artiumi avastades: kultuuriringkäik Viimsis metsa ja klindi piiril


Viimsi Artium pakub kultuurielamusi mitte ainult viimsilastele, vaid ka pealinlastele ja kaugemalt tulijatele. FOTO ARNO MIKKOR

Kultuuri- ja hariduskeskust hakati Viimsisse planeerima juba rohkem kui 15 aasta eest. Kiiresti kasvava elanikkonnaga vald kavandas ehitamist pikalt, arhitektuurikonkursini jõuti märksa hiljem. Pärast mitmeid muutusi plaanides ja otsustajates esitleti 2018. aasta oktoobris noorte talentide kooli võidutööd, autoriteks arhitektid Indrek Peil ja Siiri Vallner Kavakava OÜst, kelle portfooliosse kuuluvad ka näiteks Vabamu ja TÜ Narva kolledži hooned. Žürii tõstis võidutöös esile head siseruumide lahendust, mis seob need üheks tervikuks, suurepärast asukohatunnetust, piisavalt kompaktset mahtu ning palju häid ideid, millega on võimalik edasi töötada.

Valminud on innovatiivne ja multifunktsionaalne kultuurirajatis, mis toob ühe katuse alla mitu tipptehnoloogiaga varustatud saali ja kolm huvikooli. Vald on keskuse ehitusse panustanud koguni 16,5 mln euroga, mis teeb u 700 eurot iga valla elaniku kohta, kuid pärast hoonega tutvumist olen veendunud, et iga euro on läinud õigesse kohta.
Keskuse juht Kristiina Reidolv Artiumi avamisel. FOTO ARON URB

Lepin kokku kohtumise Viimsi Artiumi juhi Kristiina Reidolviga, kes hoolimata tihedast päevakavast on lahkelt nõus keskust lähemalt tutvustama. Toob ju avaürituste tihe programm majja mitme nädala jooksul lausa iga päev väga erinevate vajadustega esinejaid: juba on toimunud nüüdisteatri ja -tantsuetendused, huvikoolide teabepäev ja isegi nüüdistsirkuse-etendus. Pealinna poolt keskusele lähenedes tunnen kergendust, et hoone ei olegi järjekordne must kast, vaid paitab silma põhjamaiselt minimalistliku puidu ja klaasi sümbioosiga. Imetlen, kuivõrd hästi see sulandub klindiastangu maastikku ning fuajeesse astudes süveneb loodusesse sobituv mulje veelgi, seda tänu ida-läänesuunalistele maani akendele. Etteruttavalt öeldes – aknaid leidub sellel hoonel tõesti palju ja ootamatutes kohtades, isegi kammersaali seinas vaatega metsale, kui just paks sametkardin pole ette tõmmatud. Loodussõbralikust mõttelaadist kantud sisekujunduse autor on Mari-Liis Sõber ja see avab end hoone igas väikseimaski detailis, nii fuajee taimelahendustes kui saalide tammepuidust vooderdustes.

EMTA galakontsert Artiumi suures saalis, vasakult Arvo Leibur, Mari Poll, Henry-David Varema, Johanna Vahermägi ja Toomas Vavilov. FOTO ARON URB

Kristiina Reidolv juhatab mind kõigepealt suurde saali, kus seekord käivad ettevalmistused NOËPi kontserdiks. Tundub uskumatuna, et siin võiks leiduda istekohti rohkem kui poolele tuhandele külastajale, kuid Reidolv näitab, kuidas suur osa tooliridu on parasjagu põranda alla peidetud, et lavaesine vabaks jääks. Tooliread on paigutatud tõusvas joones, samas on võimalik terve saali tasapinnaline lahendus. Ka suur lava on kolmetasandiline ja selle ette on võimalik tekitada orkestriauk. Omaette vaatamisväärsus on ringrõdu, milletaolist kusagil mujal Eestis ei leidu. Tõepoolest – tegemist on kõikide võimaluste saaliga nii teatrietenduste kui erinevate kontserdikoosseisude jaoks. Imponeerib ruumi kõrgus ja askeetlikkus – ei midagi kõla nüristavalt liigset – ning ootan põnevusega EMTA galaõhtut 10. septembril, et saali võimalusi oma kõrvaga kogeda. Paraku astuvad siis lavale vaid mõned solistid ja kammerkoosseisud ning saali kõigi võimaluste avastamine jääb mul tulevikku. Ei tahaks olla kriitiline, kuid kõnealuse kontserdi (rahvus)romantiline kava minimaalse arvuga esitajatelt ei andnud minu arvates suure saali galakontserdi mõõtu välja. Jäi arusaamatuks, miks kummastki kontserdi tuumakamast teostest, Artur Lemba klaveritriost nr 1 B-duur ja Weberi klarnetikvintetist B-duur, esitati vaid kaks osa. Küsitava väärtusega kava päästsid interpreedid, kes ei teinud oma esitustes vähimatki allahindlust - esinesid Ivari Ilja, Mihkel Poll, Mari Poll, Arvo Leibur, Johanna Vahermägi, Henry-David Varema ja Toomas Vavilov. Kontserdi säravaimad hetked jäid Henry-David Varema ja Toomas Vavilovi kanda; eriti perfektne oli viimase klarnetisoolode dünaamika ja virtuoossus Weberi klarnetikvintetis. Et kontsert juhatas sisse pikema koostöö EMTAga, on lootust, et edaspidi tuuakse Viimsi publiku ette ka suuremaid koosseise ja kõik teosed kantakse publikut alahindamata siiski tervikuna ette.


Liigume edasi kammersaali. Muude avaürituste seas toimus siin 25. augustil margisarja “Head Eesti asjad“ raames “Estonia” klaverile pühendatud postmargi esitlus, kus kõlas Mihkel Polli käe all peategelane ise. Marki esitlesid klaverivabriku omanik Indrek Laul ja Omniva juhatuse esimees Mart Mägi, kuna kujunduse autor Indrek Ilves ühines üritusega virtuaalselt, kirjeldades tõesti õnnestunud margi loomise lugu.

Olen siin juba kuulanud Andres Mustoneni ja Ivo Sillamaa kammerkava “Müstiline Bach“ ja avastanud, et selles saalis avanes nende mängus täiesti uus kvaliteet ning saadud elamus oli justkui rännak senitundmatutel radadel. Seetõttu olen igati päri keskuse juhiga, et lugematud tehnilised detailid, alates saali ehitusest ja valgustusest ning lõpetades erakordselt kvaliteetse akustikaga, on toonud meie publikule uue maailmatasemel kontserdipaiga, kus sarnaselt Pärdi keskusega ei ole väheoluline ka võimalus segamatult ja ilma väliste häirivate teguriteta kuuldusse süveneda. Muide, saalide akustika peenhäälestuse taga on juba hoone projekteerimisjärgus kaasatud Kaupo Kõrven Akustikainsener OÜst ja legendaarne Linda Madalik, kelle teadmisepagasita ei valmi Eestis vist ükski tõsiseltvõetav muusikaline või mittemuusikaline ehitis.

Keskuse kaunis kammersaal. FOTO TIIT MÕTUS

Tühja musta ruumi ehk blackbox-saali sisse astudes meenutab Reidolv varemgi korratud mõtet, et Artiumi üks eesmärke on pakkuda uusi ja huvitavaid kooslusi, valdkondadeüleseid sümbioose. Blackbox’i on võimalik kiirelt ümber kohandada, hõlpsasti kuhu iganes lava püstitada, selleks on ruumis spetsiaalsed valgussillad, tehnilised rõdud ja lugematul hulgal muid tehnilisi võimalusi, milles orienteeruda polegi tavainimesel sama lihtne kui keskuse juhil, kes ühe hingetõmbega need mulle ette kannab. Igal juhul on must ruum erakordselt paindlike kasutusvõimalustega ja kuigi eelkõige mõeldud etenduskunstidele, sobib see kõigile, kes hindavad eksperimentaalsust ja innovaatilisust, rõhutab keskuse juht.

Noogutan mõistvalt, sest olen juba ka osalenud Kristjan Järvi audiovisuaalse rännaku “NEscapes Live Lounge“ sessioonis ja see hämmastav kogemus tõukus just visuaalkunsti ja muusika sümbioosist. Sohvabaariks kujundatud ruumi aktsentideks olid siis eestimaise looduse elemendid, luues fooni püramiidikujulise valgusinstallatsiooni värvipaleti muutumisele korrelatsioonis Järvi koostatud muusikalise esitusloendiga, kuhu kuulus Arvo Pärdi, Billie Eilishi, Mick Pedaja ja paljude teiste autorite – sealhulgas Järvi enda – looming. Ühtlasi oli sessioon kuulajale sisekaemuslik rännak omaenese fantaasia radadel, mida oli lõõgastav läbi teha kott-toolidel lesides ja põhjamaiselt karget toonikut mekkides.