_page-0001.jpg)
Läbi musta huumori prisma võiks öelda, et koroonapandeemia on meie džässmuusikale üllatavalt hästi mõjunud: uusi albumeid tuleb nagu “Vändrast saelaudu”. Hiljutine Allan Järve ja tema kvarteti album “Blinding Yesterday” on üks neist; kogumiku eestvedaja sõnul: ““Blinding Yesterday” albumi pealkirjana on minu jaoks tähendus sellest, milliseid muutusi võib elu tuua. 2019. aastal poleks ma kindlasti ette kujutanud, et need paari aastaga üle maailma rulluvad. Sellel pealkirjal võib igaühe jaoks olla oma dimensioon.” Minule on see album aga üks suurepärane näide, kuhu on jõudnud meie noorema põlvkonna muusikud, kellel oli juba võimalus end välismaal täiendada (Allanil Helsingi Metropolia ametikõrgkoolis, Jannol Amsterdami konservatooriumis, Madisel Siena džässikoolis). Allan Järve kvartetis mängivad noorema, nüüd tegelikult juba keskmise põlvkonna tunnustatud džässmuusikud Allan Järve (trompet), Madis Muul (klaver), Janno Trump (bass), Tõnu Tubli (trummid). Allan, Madis ja Janno on meile tegelikult hästi tuntud juba JT Conceptionist, Tõnu aga Trad.Attack!-ist.
Kogu plaat on Allan Järve looming, mõtlik, sügavuti minev muusika, lindistatud eelmise aasta novembris Peeter Salmela stuudios. Puhas muusika, ei mingeid tehnilisi stuudiovigureid. Võtme lugude tõlgendamiseks/mõistmiseks pakub albumi kujundus: trompetiga Allan rabamaastiku taustal – Kaupo Kikkase foto. Sama erinev oma nüanssides, kuid samas mitmekesine, kohati filosoofilistesse mõtisklustesse kalduv, millele viitab eelviimase loo “Key for Everything” pealkirigi. Lood on huvitava, samas nüüdisaegse helikeele ja impressionistlike sugemetega. Aga nagu Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia muusikaosakonna eelmine juhataja, džässpianist ja helilooja PhD Iñaki Sandoval Campillo oma avalikus loengus märkis, ongi džässi ja impressionismi sidemed üpris tugevad. Antud juhul toob väga hea ansamblimäng ja teineteise mõistmine selle eriti selgesti välja. Soolod justkui kasvavad-arenevad üksteisest. Täiesti loomulikult on albumi põhisolistiks Allan Järve, kes demonstreerib nii head tehnikat-tooni kui ka suurepärast improvisatsioonide arendamist, jättes ka teistele võimaluse end piisavalt väljendada. Tulemuseks suurepärased tasakaalus kompositsioonid. Eraldi ühtki neist välja toomata peaks märkima siiski, et siin oli nii nn vanema stiili džässi, kauneid ballaade-mõtisklusi, pisut bebop’i, lõpuks ka humoorikat “oma bluusi” otsimist.
Julgen soovitada kõigile tõsistele džässisõpradele.