Prantsuse helilooja ja pedagoog Nadia Boulanger tegi oma paljudele kompositsiooniõpilastele selgeks, miks on vaja põhjalikult tunda ja läbi töötada kogu muusikalugu alates gregoriaani koraalist kuni viimase olulise teoseni, mis on enne sinu teose sündi kirjutatud. Seepärast, et oskaksid omandatut "rikkuda" – siis oled sa isikupärane looja. Ilmselt peab tundma ka muusikalist tausta, mis meid saadab lakkamatult lausa mürana. Pole just palju neid heliloojaid, kes tänapäeval riskivad kuulajate ette tulla täismahulise autorikontserdiga. 28. jaanuaril sisustas Pärnu kontserdimajas sellise õhtu helilooja Mihkel Kerem. Esinesid Pärnu Linnaorkester ning solistid Triin Ruubel (viiul) ja Kanada päritolu tšellist Willem Stam. Dirigendipuldis Keremi loomingu väsimatu propageerija Mikk Murdvee. Kavas oli Keremi viiulikontsert, esiettekandena tšellokontsert ja 6. sümfoonia. Keremi teoste nimistu on 41-aastase looja kohta väga pikk ja austust äratav, ületades 170 oopuse piiri, millega ta õigustab oma kuulumist Jaan Räätsa andekaimate ja järjekindlamalt töötavate (Räätsa sõnad!) õpilaste esiritta. Nimetame siin vaid 8 sümfooniat ja 10 (!) keelpillikvartetti. Suurima tähelepanu ja ka auhinna (LIFA Award Best Original Score) on pälvinud Keremi teos “1984”, mille põhjal on tehtud film, mitte vastupidi.
Dmitri Šostakovitši küllap traagilisima teose, 2. tšellokontserdi kulminatsioonis kõlab Odessa lorilaul “Oh eti bubliki po vsei respubliki”. Selliseid näiteid võib selle suure meistri loomingus kohata palju. Eesti-inglise või vastupidi, kuid siiski eesti helilooja Mihkel Keremi loomingus on kuulda (autori enda teose annotatsioonile toetudes) samalaadset võtet, kui kuuleme tema viiulikontserdi finaalis (III Lento) inglise lastelaul “Itsy bitsy spider”. Viisike on ka meile tuntud patriootilise lauluna “Ela ja õitse, armas kodumaa”, kuid see polegi nii oluline. Oluline on, et süütust lastelaulukesest on saanud viiulikontserdi sügavtõsiselt mõjuv finaal.
Viiulikontserdi ettekanne Triin Ruubelilt oli enesekindel ja interpretatsiooniliselt veenev ning meeldis väga ka publikule. Teose esiettekande tegi sama koosseis 2018. aastal. Kindlast kuulub kontsert omas žanris Eesti heliloomingu paremikku.
Tšellokontserdi esiettekandel soleeris Willem Stam ja see teos väärib žanri tippteosena vast avaramatki areeni kui üksnes Eesti muusikas. Tšellokontserdi iseloomustamisel kasutan taas autori sõnu annotatsioonist: rõhk on tellija (Willem Stam) kui solisti võimete eksponeerimisel ja natuke ka "kiusamisel". Pean ütlema, et solist sai ka kiusamisega hiilgavalt hakkama ja esitus pälvis ülisooja vastuvõtu. Kontserdis ei puudu ka vaimukas huumor (finaalis) ning dirigent toonitas seda aeg-ajalt näoga publiku poole pöördudes. Tõde peitub dirigendi sõnades, et ta usub publikut esitust nautivat – nii see tõesti oli. Mind võlus tšellokontserdi orkestrikoosseis ja selle kõlaline suhe solistiga. Autor on partituuri usaldanud ainult keelpillidele ja teinud seda äärmiselt veenvalt ja meisterlikult.
Ka Keremi 6. sümfoonia iseloomustamiseks tsiteerin kõigepealt heliloojat ennast. Pandeemia ajal oli ta sunnitud rassima koduaias, kangutades kive ja meenutades Eduard Vildet, kes on öelnud: ainult parsil elab luule, ainult vommil sigib suur idee – nii sündiski 6. sümfoonia. See oopus on äärmiselt sisukas ja mõjus, seda võimendas ka kogu õhtul kõrget taset ja viimistlust näidanud Pärnu Linnaorkester Mikk Murdvee juhatusel. Keegi ei ole keelanud mul avaldada saladust, et varsti ilmub ka heliplaat, kus kõik kolm teost on eksponeeritud. Kutsun meie tegijaid üles haarama Keremi teoste partituure ja neid esitama, sest ega ta siis pole Pärnu Linnaorkestri resident, ta on UK-s resideeriv eesti helilooja. Me väärime tema loomingut.