• Sander Udikas, muusik

Abstract Dance. Marek Talts / Marek Talts

Omanäolise ja andeka Pärnu kitarriimprovisaatori ja helilooja Marek Taltsi debüütalbum on mitmesuguste kitarridega ise sisse mängitud. Sooloplaat, kus üks inimene kontrollib kõike ja vastutab kõige eest, on muusiku ja isiksuse individuatsiooniteel väga oluline. Nii on võimalik ennast kõrvalt vaadata ja analüüsida. Eriti “marekliku” ekstaatilise hullamisega palades valitseb kitarrikunstnik täiuslikult aega, sama on ka jõulise emotsiooniga loos “Man With a Hat”, milles vilksatab ka tsitaat sõbra Siim Angerpika penguin-cafe-orchestralikust tüvitekstist. Mitmes palas (“Here and There”, “Farewell Song”, “Bells”, “Noise Tiger”) on minimalistlikku taotlust, ambienti (peamiselt Brian Eno), aga ka indie-popi mõju. Kompava sissejuhatusega loo “Already, Not Yet” Pat Methenyt meenutav tunglevus ja meloodika on hingematvalt kaunis. Afrokummardus “Day Yes” on vaimustav; kogu kõladel-müradel põhinev materjal on puhas kuld. Põnev lugu on “Here and There”, mis väljendab hästi kahele maailmale (siin- ja teispoolsusele) mõeldes tajutavaid segaseid tundeid.

Vahel toimuvad sellised hilisemad tulemised, nagu see sooloplaat, pompöösselt, kellade ja vilede saatel, justkui viivituse tasa tegemiseks, ja letti paisatakse aastatega sahtlisse kogunenud parim rosoljematerjal. Ka siin on stiilikihte kogu muusikuteelt, indie-aegadest peale, aga Talts tahab vastutada oma loomingu eest praegu, püüdes pakkuda hetkeseisu, mitte ülessoojendatud suppi. Eksistentsialistliku eluperioodi voolavus paneb otsa vaatama pealkirjades kajastuvatele elu tõsiasjadele: usk ja kahtlused, igavik, maise ja taevase elu dihhotoomia (“Here and There”), surm (vana katkise kitarrivõimendiga “Farewell Song”), teoloogia (“Already, not Yet”).

Siin-seal on kasutatud ka pealemängimist, ent üldmuje on läbipaistvalt kammerlik. On eriefekte, näpuotsaga luuperit, õige pisut löökpille ning kõlalaua- ja keelteperkussiooni, eraldi bassipartiisid. Domineerivad akustiline, poolakustiline ja kakofooniliselt häälestatud 12-keelne kitarr ning muidugi Mareki firma-sound, universumi äärteni painduva pehmusega Fender-kitarr. On kaunist polüfooniat (“Bright Etude”), vana armastuse, indie vaimu, jazzi. Enam tõuseb esile heakõlalisem, veidi ka tantsuline pool, abstraktsem materjal jääb pigem vahepaladeks, ehkki Marek suudab nii üksi kui ka ansamblis luua efektseid pikemalt lahtirulluvaid arendusi abstraktsemate kõlade ja müramuusika varal. Alustatud inividuatsiooniteel oleks see kindlasti heliloomingu üks võimalikke suundi.

#MarekTalts