_page-0001.jpg)
Kitarristi, multiinstrumentalisti ja helilooja Argo Valsi kolmandat täispikka albumit eelnevatega (“Tsihcier”, 2012 ja “Nokturn”, 2015) võrreldes tundub, et sel korral lubab ta muusikal minna rohkem sinna, kuhu see ise tahab ega ürita seda nii teadlikult suunata. Kolme plaati kõrvutades võib selgelt tajuda Argo küpsemist (sellest ei ole vist lihtne pääseda, kui on tegemist uudishimuliku ja avatud inimesega). Vals on säilitanud võime valgustada suurt pilti, juurde on tulnud oskus juhtida äärmise detailsusega fookus igale ruutmillimeetrile. Album kõlab orgaanilisemalt kui eelnevad, kuigi ka nende argovalsilik kontrollitud kainus on omamoodi võluv. Õigupoolest on raske defineerida, mis on argovalsilikkus. Niipea kui tekib mõni temale omane kujund, domineerib järgmises palas selle vastand. Ometi on tema käekiri äratuntav, sest eristuv kõlaesteetika, õhulised harmooniad, korduvad motiivid või minimalistlikud meloodialiinid on tihtilugu alles. Ansamblikaaslaste valiku puhul on Argo jäänud truuks oma kauaaegsetele kolleegidele ja mõttekaaslastele, muusikast on kosta üksteise jäägitut usaldamist ja klaari ühist visiooni. Albumi meisterdamises osalesid võimekad muusikaloojad Karl Petti, Tõnu Tubli, Liis Ring, Aigar Vals, Karl-Markus Kohv, Erko Niit, Martin Kikas ja Jakob Juhkam. Ka nende käekiri on aimatav, kuid pole küsimustki, et terviku lavastaja on Argo.
Kakskümmend pala on oma olemuselt enamasti miniatuursed ka siis, kui nende kestus lubaks oletada midagi muud. Sageli on pala vundamendiks selgeideeline kujund, mis minutite jooksul moondub, vahetab värvi ning asendub järgmise pala ja kujundiga. Sisulisi kontraste sellelt plaadilt naljalt ei leia, arengud ja kulminatsioonid kerivad pikalt üle mitme pala ning filigraanselt läbimõeldud mõttekaare tajumiseks on tarvilik kuulata järjest kõiki 20 lugu. Näiteks esimesest loost alates kulgeb salajane, ent intensiivne püüdlemine kaheksanda poole (“Teatepilk”), mis lahustab kõik varem tekkinud ühendid. Pikkade mõttekaarte kõrval mõjuvad väga värskelt lühikesed ja mõnevõrra humoorikad ühenduslülid (“Pelgu”, “On Course of Course”, “Keeris”). Tegemist on väga köitva autoriplaadiga, mis paneb uudishimulikult ootama Argo Valsi edasisi töid ja ettevõtmisi.