_page-0001.jpg)
Mitmekülgse Markus Robami esialgu ainult digitaalsena kättesaadaval, neoklassikat ja ambient’i siduval kaunil ja kargel albumil “In Crowds” olevad lood on kirjutatud klaverile. Neid ilmestavad maailma eri paigus salvestatud taustahelid – linnaruumis, kohvikutes ja paljudes teistes kohtades kõlavad helimaastikud. Kuigi albumi meditatiivne materjal on mõnel juhul kirjutatud isegi viis-kuus aastat tagasi, kõlab kogu tervik täpipealt nii, nagu see oleks täpselt rihitud praegusesse ärevasse aega. Markus Robam on kirjutanud mitmesugust muusikat teatrisse, filmi ja telesaadetesse, aga tema pikemates autorikompositsioonides ei ole rahu otsimine mingi uus aspekt.
Field recordings ehk välisalvestused on ka kodumaises muusikas kaunikesti sagedasti kasutusel. Tõsi, enamasti seatakse mikrofon üles põlismetsa või raba veerde. Selle koolkonna absoluutne klassik on loodusmees Fred Jüssi, kes käis omal ajal välistellimuste tarbeks vaikust salvestamas. Urbanistlikku suminat on kasutatud vähem, Markus Robam on aga mikrofoni sisse lülitanud just eri maade linnades. Värske lähenemisena mõjub seegi, et kui välisalvestused on muusikas kasutusel enamasti pigem illustreerivate ja juhuslike sämplingutena, siis albumil “In Crowds” on need eranditult kõigi palade täieõiguslikud liikmed, algusest lõpuni. Omamoodi paradoksaalsena mõjub tõdemus, et kui enne suurt kriisi eelistati meditatsiooniks loodushääli, siis nüüd on olukord sootuks vastupidine. Tuhandetest erinevatest allikatest või suisa taustahelide sümfooniast kokku pandud omamoodi rahustavad helimaastikud on pärit ajast, mil kõik oli veel endine.
Ambient’i isa Brian Eno tegi 1970. aastate teises pooles suuri ja teedrajavaid asju, võimendades taustahelisid elektroonikaga. 1978. aasta albumi “Ambient 1: Music for Airports” saateks rääkis Eno, et muusika peaks võimendama erinevaid kuulamistasandeid. Sellistel puhkudel arvatakse pahatihti, et suurt midagi nagu ei juhtugi. See on muidugi viga. Eno ambient’is juhtus palju ja ka Markus Robami suurepärased ning mitmekihilised palad ei tiksu mitte enda telje ümber, vaid vastupidi – nende ruumiline vool on pidevas liikumises ja muutumises.