_page-0001.jpg)
Teosest “Maarja missa”
Miks kirjutada muusikat, mis käsitleb raskeid teemasid? Aga miks ma peaksin kirjutama asjadest, mis mind ei huvita ja tüütavad hiljem nii paljusid teisi? Selge on see, et ilma kuulajata ei ole minul kui heliloojal mingit mõtet, aga kas tänapäeva kuulaja tuleb kaasa tõsiste teemadega või peaks kindluse mõttes lisama oma uude teosesse pisut meeldivat “kõrvaussi”? Inimesed kirjutavad nagunii juba piisavalt tüütuid ja tühje tekste ning laulukesi, teised inimesed tarbivad neid ja tüütavad oma lähedasi omandatud “teadmistega”.
Sellel, eriliselt pruunil talvel, tundsin esimest korda jõuetust ja meeletut kurbust. Ei ole kerge tõsiseid teemasid muusikas kajastada, sest selleks ei leidu just palju platvorme. Kerge pole ka heliloojal endal, sest masendavat materjali läbi töötada on pehmelt öeldes kurnav. Sellele vaatamata ei arva ma, et kogu muusika peaks tegema hingele pai ja teenima tellija soovi kõndida turvalisi radu mööda. Muusikas, nagu igas teiseski loomevaldkonnas, peaks jätkuma võrdselt nii meelelahutust kui ka tõsiseid ja raputavaid teemasid. On muidugi arusaadav, et vähesed tahavad selle raputamisega riskeerida. Loomingulised inimesed hoiavad igal pool pigem tagasihoidlikku joont, täiesti arusaadaval põhjusel. Mida vähem poliitilisi sõnavõtte ja vingumist rahastamise teemal, seda kandvam karjäär. Mida vähem kirjutad artikleid ja võtad sõna Facebookis, seda targem. Iial ei tea, millal inimene või süsteem, keda oled kritiseerinud, maandub tähtsas raha jagamise komisjonis. Põhiküsimus on see, kuidas jääda ellu, mitte teemad, mida tahaksid oma loomingus kajastada.
Selle suure kurbuse valguses hakkasid mind huvitama uued küsimused. Lihtsustades ja kokkuvõtvalt võiks selle sõnastada: kas inimesel on hing? Miks see, algselt minu ema poolt esitatud küsimus, mind niivõrd ärritas? Miks inimesed, kellega ma seda teemat arutan, ärrituvad ja isegi naeruvääristavad küsimust? Millegipärast on enamus veendunud, et kõigil elusolenditel on mingi müstiline hing, mida ei näe ega saa seletada. Hinge mõiste on kasutusse tulnud religiooni ja vanade uskumuste kaudu, kuid see ei paista kedagi häirivat. Tähtis on usk ja kui usud, siis saab sellest varem või hiljem tõde. Mida rohkem aeg edasi, mida rohkem selle peale mõtlen, seda rohkem mulle tundub, et inimese hing võib olla mõistena üle tähtsustatud. Me oleme küll keerukad, aga ikkagi lihast ja luust kompuutrid koos õppimisvõimeliste programmidega. Mina ja minu ema oleme lihakänkrad, sellised lihtsamat sorti. Sina muidugi mitte. Sul on kindlasti hing. Teen su hingele nüüd leppimise märgiks pai.
Just selle küsimusega algab minu uus teos, mis räägib meid ümbritsevast hierarhilisest ja vägivaldsest maailmast, kus tugevamale jääb õigus, nii nagu see toimis ürgkogukondliku korra ajal ja kestab tänase päevani. Koduvägivald ei tunne sugu, riigipiire, uskumusi, seisust, ajastut ning kõige vähem tunneb koduvägivald armu. Minu ülemised naabrid, kaks noort piigat, klohmisid üksteist vähemalt korra nädalas nii armutult, et seintest langes krohvi. Kiirabi, politsei, naabrid – kõik olid jõuetud. Maakera teises otsas Keralas peatusin ühe toreda ema juures, kellel oli kaks ilusat tütart. Pereisa armastas naisperet raudlatiga nuhelda. Iga päev. Mu oma vanaisa oli kuuldavasti raske käega. Naised, keda tal oli kokku kolm, koperdasid ja kukkusid küll treppidest alla, küll jooksid kogemata kaelapidi silmusesse. Minule teadaolevalt ei surnud neist naistest keegi loomulikku surma. Olen näinud peigmehi, kes klobivad oma pruute, ja siniste silmaalustega õpetajaid. Olen ise peksa saanud ja olen ka ise vastu andnud.
Vanemad üritavad lastele õpetada, et teisi ei tohi lüüa ja kiusata, aga proovi sa seda rakendada, kui suur osa võimul olijaid on ahned, vägivaldsed, kättemaksuhimulised, väiklased ja silmakirjalikud petised. Me kõik oleme vägivallaga kokku puutunud, seega ei peaks me liialt nendele lugudele keskenduma, vaid üheskoos sellele vastu hakkama. Meedia armastab vägivaldseid lugusid detailideni ja tundub, et hetkel käib võidujooks selle nimel, kes saab kirjutada veelgi võikama loo. Aga seal on päris inimesed ja päris ohvrid. See pole mingi kriminull. Peame kõik selle vägivallamustriga keti puruks kiskuma ja hukka mõistma, igal tasandil. Vägivald sünnitab vägivalda, viha sünnitab viha. Alustuseks võiks kinni panna kommentaariumid, sest see platvorm pole pakkunud meile mitte mingisugust vabadust ega lahendusi. Sõna ei ole vaba. Sõna on raha! Kui sa ühe käega toidad viha, siis tundub naeruväärne käia ringi moraali lugevate loosungitega.
Ma ei taha oma missas kirjeldada neid õudusi, mis ma olen poole aasta jooksul vabatahtlikult läbi töötanud. Ausalt öeldes olid need lood nii jubedad, et minu melanhoolsus hakkab mulle mõistetavaks muutuma. Ma keeldun toitmast seda koletist.
“Maarja missa”, mis on kirjutatud kõigile koduvägivalla ohvritele, ei suuda pakkuda lahendusi, aga loodetavasti pakub ta tröösti. Ei maksa alahinnata lohutuse ja hea sõna jõudu. Aga kuidas lohutada neid vaeseid ja väeteid, neid kaotajaid, kellel pole enam midagi ega kedagi?
Lõpuks tahan öelda, mida ma arvan suurest aususe ja siiruse trendist. Tundub, et selle imerelvaga saab peale maailma päästmise teha ka muid vahvaid asju, näiteks vallutada inimeste südamed Eurovisiooni lauluvõistlusel või nagu muuseas läbi müüa vahvad elulooraamatud. Hea võidab täiesti siiralt lõpuks kurja, pimedast saab nägija ja loll usub täiesti siiralt, et ta kirikus peksa ei saa.
Mina ei ole aus. Sina ei ole aus. Me keegi ei ole. Tegeleme pidevalt endale valetamisega. Nii väikesed lapsed kui ka vanad mehed-naised. Kas sa kardad lõppe? Tõesti mitte? Kogu maailm on täis inimesi, kes kardavad millegi või kellegi lõppu. Kas lõpeb raha, võim, armastus või elu, ei oma siin tähtsust.