_page-0001.jpg)
Läti idaosas asuva Eesti keelesaare tegi tuntuks Oskar Kallas, avaldades selle külastamise järel raamatu “Lutsi maarahvas” (1894). Umbes 4000 asunikku Ludza ümbruses olid arvatavasti välja rännanud Võrumaalt XVIII sajandil ja kõnelesid nüüdseks hääbunud lõunaeesti keelemurret. Latgale folkloorirühm Ilža, kus on ka lutsi eestlaste järeltulijaid, andis välja lutsi rahvalaulude plaadi. Sellel on salvestused Anna Germovalt (sündinud 1891), nende ja teiste lugude seaded Ilžalt ning üks laul Lõuna-Eesti meesterühmalt Ütsiotsõ. Plaadi juurde kuulub raamatuke lutsi eestlaste tutvustuse, allikate, nootide ja neljas keeles laulutekstidega, mis on sündinud kahe rahva koostöös. Plaadil on mitmeid lastelaule, sest need püsivad pärimuse hääbudes kauem. Märgilised on pulmalaulud, mille lõunaeestilist refrääni “kas’ke”, “kan’ke” nimetab Kristi Salve lutsi eestlaste “logoks”. Ilža hääldus tundub üldiselt hea, ainult “logos” jääb vajaka olulisest pehmendusest (mida pole ka trükitekstis), kuigi “kan’ke” koos vastava märgiga on näha sealsamas käsikirja fotol.
Meeldivalt vahelduvad kõnelähedases stiilis värsid ning karged laulu- ja pillihääled; enam-vähem on suudetud vältida “enne ja nüüd”-skeemi, kus rahvalaulude toorainest sünnib tõeline kunst. Esitus läheb rahulikult ja rõõmsalt, arendamata vanemale pärimusele võõrast dramaatikat. Hulga akustiliste pillide (mitut sorti kandled, plokkflöödid, lõõtsad, kõlapulgad, vikat) rikkalik kõla paitab kõrva ja markeerib ka tegevust. Näiteks imeilusas hällilaulus “Maka kavva, kazy sūrist” kostavad vokivurin, tallalaua löögid ja lapse naer.
Helisalvestuste taasesitamisel oleks ehk võinud rohkem kuulata, kuid õpiti vist noodistustest koos sinna lipsanud üksikute ebatäpsustega. Plaadi keskne pala “Ōdaks ma ta’ süögi tūjat” on esindatud kolme töötlusega, mis tunduvadki väga ilusad ehk just sellepärast, et uuem esteetika on tulnud sisse juba noodistamisel, mis lahkneb originaali helireast (c-e-fis/f-g-a). Muidugi – uued töötlused rahvamuusikast meeldivadki kuulajatele sellepärast, et need eemalduvad originaalist. Ütsiotsõ mitmehäälne laul “Kiige maagõ” kõlab traditsioonipäraselt, sest esitajad on Lõuna-Eestist, ei intoneeri liiga püsivalt ja loovad lisasalmi (mis raamatukesse ei ole jõudnud).