• Marje Ingel, kuulamishuviline

Coming Out. Kelli Uustani / AV Records


Kõigepealt kuulasin seda plaati bussis. Teist korda kodus. Rohkem polnud vajagi, et mõned lood kummitama hakkaksid. Laulud on osavalt kirjutatud, “konks” jääb kuulaja mällu kinni ja sunnib veelkord play-nuppu vajutama, et meelde tuletada, kuidas ülejäänud lugu kõlas. Bussis kuulamine tundus tagantjärele halva mõttena. Samas toimis see omapärase filtrina – kuna taustamüra summutas kõik instrumentatsiooni nüansid, tundus plaat üsna ühekülgne, ka laulupartiid näisid olevat üpris samas tessituuris, nii oli väga lihtne aru saada, millised on tõeliselt head lood, sest nende võlu toimis nüanssidest kõrgemal tasandil. Ühe kahtlaselt tuttava tõusva meloodiakäigu tundsin ka kohe ära. Jupike kunagise eurolaulu “Muretut meelt ja südametuld” viisist on leidnud tee laulu “It’s OK” vokaalpartiisse, arvatavasti kogemata. Soov popmeloodiate originaalsusega silma paista olekski üsna teostamatu. Kunagi ütles keegi selle kohta: “asjaarmastajad laenavad, professionaalid varastavad”. Ju siis tasub näppamisoskust veel lihvida. Aga laulud “Obsession” ja “Coming Out” tuleb küll õnnestunud pangarööviks kiita. Kogu albumi stiilipuhtaim lugu, ka esituse poolest, on ehk charleston’i rütmis, buduaarimeeleoluga “Red Diary”.

“Obsession” tuletab stilistika poolest meelde midagi Patricia Kaasi repertuaarist, aga et Uustani häälematerjal on Kaasi omast väga erinev, ei saa talle liigset jäljendamist ette heita, pigem mõjub see just stiilselt. Minu jaoks jääb lauludes “Obsession” ja “Coming Out” puudu dramaatilisusest, õigemini ei väljendu lauludesse sisse kirjutatud dramaatika esitatuna piisavalt. Loos “Coming Out” ei toeta arranžeering pinge kasvatamist kulminatsiooni suunas, laulja jääb kuidagi liiga üksi. “Obsessioni” puhul õõnestab Uustani natuke ise oma jalgealust. Nimelt tundub tal olevat sisseharjunud võte laulda fraasilõpud vaiksemalt, eriti tõusva meloodia puhul. See on kahtlemata professionaalsele lauljale vajalik oskus, mis mõjub elegantselt ja kergelt, aga selles laulus tõmbab see võte kogu dramaatilisel pingel n-ö vaiba alt ära ja kui pole pinget ega draamat, kaotab laul mõjuvuses. Elegantsete, hillitsetud fraasilõppude asemel võiks siin pinge üles kruvida. Sama laulu bigbändiversiooni algus, kus “torud” ei mängi omavahel koos, mõjub lausa saamatult. Tasapisi saadakse küll vedama, aga tervikmulje huvides tasunuks olla nõudlikum ja salvestada uus võte, sest bändile tuleb elu sisse alles poole loo ajal, kui Kelli on lõpuks oma “draamaregistrid” valla lasknud. Minu meelest oleks lauljatar võinud lasta džinni varem pudelist välja kui alles albumi lõpuloos. Laulude dramaturgia on seda väärt.