_page-0001.jpg)
Kristlik vaimulik muusika oma sarnase tundemaailma ja eetosega ühendab kõiki, kes seda kirjutavad. Seepärast – miks ei või tõesti olla ka üks niisugune CD, kus on rinnutsi Arvo Pärt ja Ferenc Liszt? Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja dirigent Kaspars Putniņši plaadil on alustuseks Arvo Pärdi neli lühemat saateta kooriteost (“Solfeggio”, “Summa”, “Zwei Beter” ja “The Woman with the Alabaster Box”), mis kestavad kokku ligi kakskümmend minutit. Nende järel kõlab Ferenc Liszti kolmveerandtunnine “Via crucis” segakoorile, solistidele ja klaverile.
“Via crucis” (1878–1879) pärineb ajast, kui Liszt oli oma loomingus läbi teinud tuntava suunamuutuse. Klaveristiil on läinud üliökonoomseks ja tundelaad tumedaks nagu tähitu taevas. Gregooriuse laulu ja luteri koraali najal avaneb vaade ristitee sünkjasse lihtsusesse. Harmooniakeel on mitmemõtteline ja kompab tonaalsuse piire (suurendatud kolmkõla!). See on Jeesuse kannatustee alates surmamõistmisest kuni ristil poomise ja hauda asetamiseni. “Via crucis”, võimalik, et üks süngemaid teoseid kogu XIX sajandi muusikas, on sama palju klaveriteos, nagu see on kooriteos. Kalle Randalu esitatud klaveripartiis on tunda ristisurma jäist hingust ja kui koor laulab “O Traurigkeit, o Herzeleid!” (“Oo kurbus, oo südamevalu”), siis võib teda selles igati uskuda. Plaati kuulates peaaegu tunned ise, kuidas okaskroonist kraabitud laubalt veri tilk tilga haaval alla immitseb.