_page-0001.jpg)
Ameerika-Eesti trummari ja tai chi õpetaja, päikeselisest hipilinnast San Franciscost pärit ja 1980. aastatel bassilegend Jaco Pastoriuse ansamblis trummeldanud Brian Melvini Ameerika kvarteti popi- ja rockiklassika jazzilikest interpretatsioonidest koosnev album on nostalgiline tribuut viiekümne aasta taguse ühiskondliku ja armastusrevolutsiooni “lööklauludele”: biitlid, Bob Dylan, Bob Marley, Jimi Hendrix. Enamasti päris originaalitruu, võrdlemisi pretensioonitu, paiguti ehk liigsegi respektiga laulu algkuju ees, aga seetõttu kohati ka paratamatult väheütlev. Toonasel ajajärgul kasvanud USA jazzmuusikud mängivad nostalgiliselt oma lapsepõlve muusikat – ei saa võrreldagi Francis Goya või Gicu Rauga, kes uputavad võõrad viisid pealiskaudselt oma kastmesse. Asja mõte ongi (lisaks võimalikele kommertsiaalsetele kaalutlustele) nooruspõlve lemmikute tõlgitsemine erilise pingutuse ja ambitsioonikuseta. Mõnusalt resigneerunud atmosfääris kõlab nende aegade kajani ka teatavat mässumeelsust – tehakse ju ka praegu nii, nagu tahetakse. Soolosid on mõõdukalt, teemad pole ettekäändeks muusikute pikkadele mina-reididele, puudub vajadus enesetõestuslikuks virtuositeediks. Kaks ansambliliikmete pala sobituvad tervikusse hästi, neiski on lööklaulu potentsiaali, teine neist (autor Melvin) lükkab sisse hoogsama käigu. See on ka plaadil ainus pala, kus loetud taktides kuuleb midagi svingitaolist.
Muusika rahulikku lõdvestumist toetab Melvini idafilosoofia, mis on USA loomeringkondades laiemaltki populaarne. Teiste seas kõlavad George Harrisoni “Beware of Darkness”, Jimi Hendrixi unenäoline “Angel”, kaksikmandri revolutsioonilised Bobid, Marley ja Dylan, ning kantri- ja folkmuusiku Marty Robbinsi lugu poomist ootava mehe armukadedus-topeltmõrvast. Elektrikitarri, klaveri, kontrabassi ja trummide Californias üles võetud ja Peeter Salmela miksitud-masterdatud heli on meeldivalt täidlane, vaid esimeses palas on klaver millegipärast tuntavalt nõrgaks keeratud.