_page-0001.jpg)
“Vaid sinisel taustal võib kõnelda jumalikest asjadest,” on öelnud Michelangelo. Sinine sümboliseerib rahu, harmooniat ja tasakaalu; sinine on vaikuse, konservatiivsuse ja truuduse värv. Ta sümboliseerib taevast ja vett, jahutab kirgi, annab hetkele teatava lõpmatuse varjundi. Selles on alati veidi pimedust, tõsidust, mõõtmatust, ta on puhtuse ja kerguse, aga ka kurbuse ja igatsuse värv. Pruut peaks kandma pulmapäeval midagi sinist, et abielu tuleks õnnelik. Tuleval sügisel algab Kirill Petrenko ja Berliini filharmoonikute “abielu”. Mida me teame peigmehest? Mida pruudist? Kas oskame ennustada tulevikku?
Mõista, mõista, kes ta on?
“Milliseid Kirill Petrenko plaate on teil pakkuda?” küsin Berliini filharmoonias Berliini filharmoonikute poes, kus üksteise kõrval plaadiriiulil säravad dirigendid, kes erinevatel aegadel selle orkestriga koostööd teinud. Müüja nägu väljendab tüdimust, kahetsust, kimbatust – on näha, et seda küsimust kuuleb ta tihti ning vastamine on ebameeldiv. “Praktiliselt mitte midagi,” ütleb ta vaikselt, “vaid üks plaat, Josef Suki ja Anatoli Ljadovi teosed Berliini koomilise ooperi orkestriga.” Sama küsimus Berliinis Dussmanni Kulturkaufhausis saab sarnase, küll veidi kirglikuma reaktsiooni. “Ta ju ei plaadista peaaegu üldse!” hüüatab müüja, kelle kompetentsust ja laia silmaringi kõrgelt hindan ning kellega pikki muusikaalaseid vestlusi olen nautinud. “Vaadake, seal on Suk. Üks plaat on vist veel.” Ärge nüüd muretsege oma ebakompetentsuse pärast – usun, et Suki muusika tundjaid pole maailmas just liiga palju. Samal ajal kui paljud Petrenkoga samast generatsioonist dirigendid võivad uhkustada muljetavaldava diskograafiaga, valitseb tema ümber pehmelt öeldes salapära. Kahtlemata on tegemist suure talendiga, kuid kui paljud teavad, kuidas ta dirigeerib? Ta oli nooruses silmapaistev pianist-virtuoos ning põhiliselt tegutsenud teatridirigendina, pikemalt Berliini koomilises ooperis ja Baieri riigiooperis. Aastal 2015, kui ta Berliini filharmoonikute uueks juhiks valiti, tuli see paljudele üllatusena. Ta polnud sümfoonilise muusika repertuaaris eriti kogenud ja teda ei tuntud väljaspool Saksamaad ja Austriat praktiliselt üldse – kahtlustati, et see võib tekitada probleeme, kuna Berliini filharmoonikud “tuuritavad” nii palju mujal maailmas. On kõlanud arvamus, et kas Berliini filharmoonikute peadirigendi kingad talle mitte liiga suured pole. Mis on tõde? Ta ei säutsu Twitteris, ta pole Facebookis ega Instagramis, ma pole leidnud viidet ta koduleheküljele (kui see peaks eksisteerima). Viimaste aastate jooksul on lisandunud klippe YouTube’is, kuid enamasti vaid paariminutilisi – terve kontserdi kuulamiseks tuleb raha välja käia Berliini filharmoonikute Digital Concert Hallis. Kuid artist sünnib siiski laval. Kui palju on neid, kes on viibinud tema kontsertidel?
Eiffeli torn
Kas mäletate seda kohta Jaan Krossi “Wikmani poistest”, kus Penn valmistus prantsuse keele eksamiks? Ta oskas rääkida ladusalt ja põhjalikult Eiffeli tornist, aga paraku mitte eksamil nõutud teemadel. Probleemi lahendas üks lühike sissejuhatus, et eksamipiletis nõutud persoon kas on või siis ei ole prantsuse kirjanduses nagu Eiffeli torn. Ning sealt edasi läks jutt juba sujuvalt raudmonstrumi peale. See tuli mulle meelde, kui Petrenko peale mõtlesin, otsides viisi, kuidas teda kirjeldada. Ja valisin teadlikult tee rääkida “aiaaugust”, kuna “aia” kohta infot peaaegu polegi, vähemalt sellises kontekstis, mis praegu aktuaalne. Salapära kahtlemata jääb, aga tema tulevane orkester on kindlasti värvinud ning värvib ka edaspidi tema elu.
133-aasta vanused Berliini filharmoonikud on väidetavalt ainus maailma tipporkester, kes valib endile ise dirigendi. Petrenko kasuks otsustamine ei tulnud lihtsalt, 124-liikmeline orkester ei suutnud pärast 11-tunnist nõupidamist otsusele jõuda ning kogu sündmust ümbritses suurem saladusloor kui paavsti valimist. Spekuleeriti särava noore lätlase Andris Nelsonsi ning vastuolulise sakslase Christian Thielemanni kandidatuuriga, läbi käisid ka Mariss Jansonsi, Daniel Barenboimi ja Gustavo Dudameli nimed, kuid varem või hiljem olid nad kõik endid “võistlusest” taandanud. Ning pärast läbikukkunud valimisvooru tuli juba kuu aja pärast teade Venemaal sündinud juudi rahvusest 43-aastase Petrenko valimisest, ehkki otsust lubati hoopis hiljem. Mis seal siis ikkagi toimus ja kui ihaldusväärne õigupoolest see ametipost on? Tegemist on ühe tipporkestriga, paljude meelest parimaga maailmas, kelle potentsiaal ülikõrge. Kas rahuldab dirigente selle orkestri juhi tiitliga kaasnev au ja kuulsus ning kahtlemata kõrgetasemelised kontserdid või igatsetakse pigem paindlikkust, seda, et orkester annab sulle, mida soovid? Sellist pühendumust, mida isemängivalt ning iseteadvalt, ehk koguni arrogantselt orkestrilt vist ongi liiga palju tahta?
Kuulsad eelkäijad
Berliini filharmoonikute pikas ajaloos on olnud vaid kuus peadirigenti ning kõigest kaks neist sakslased. Hans von Bülow, kuulsa Ferenc Liszti kuulus väimees, oli orkestri esimene peadirigent aastatel 1887–1892 ning sööbis kaasaegsete mällu eelkõige Beethoveni ja Brahmsi särava tõlgendajana. Ekstsentriline oma žestides ja välimuses (näiteks kandis ta alati kontsertidel valgeid kindaid), kompromissitu, analüütiline teostega töötades ning ekspressiivne kontsertidel, vastupandamatu ja maagilise karismaga dirigent – selline muusikutüüp kütab ka tänapäeval kirgi. Hoolimata Bülowi suurest kirest rohkeid proove teha, olid filharmoonikud temasse väga kiindunud, ta pani aluse orkestri tulevasele suurepärasele tasemele ja edule.
Hans von Bülow
Kui Bülow oli filharmoonikute etteotsa asudes üks oma aja tähtsaimaid dirigente, siis tema järeltulija, ungarlase Arthur Nikischi nime teati üpris vähe. 27 aastat filharmoonikute juhina tegutsenud Nikisch oli väga tundlik ja intuitiivne muusik ning võitis sellega orkestrantide südamed. Nad lasid ennast juhtida küsimusi esitamata ning andsid endast absoluutselt kõik, nii proovides kui ka kontsertidel. Just tema lõi aluse filharmoonikute mängijate solistlikkusele, mis on nii selgelt näha ka tänapäeval. Kuulake, millise tiheda tooni ja intensiivsusega nad mängivad, justkui kõlaks laval mitu orkestrit – see on nende firmamärk ja midagi sellist pole ma kuulnud ühegi teise orkestri juures.
Arthur Nikisch
Kontrast Bülowiga poleks saanud olla suurem – kui viimase tõlgendusi iseloomustas intellektuaalne sügavus ja klassikaline rangus, siis Nikisch dirigeeris vaiksete ja nappide liigutustega ning lõi teostesse romantilise, sensuaalse värvinguga romantilise atmosfääri, mis tundus olevat improviseeritud. Erinevalt Bülowist polnud ta fanaatiline proovitegija, vastupidi, ta toetus oma hetkeintuitsioonile ja nägi endas teoste taasloojat. Etteruttavalt olgu öeldud, et just selle peadirigendi ja Petrenko vahel näen ma kõige rohkem sarnasusi.
Orkestri kolmas peadirigent Wilhelm Furtwängler vajab juba ilmselt vähem tutvustamist. Ta juhatas orkestrit segastel aegadel, kui natside tegevus ja II maailmasõda vajutasid oma tugeva pitseri kõigele riigis toimuvale. Tema vastuolud riigikorraga ei teinud olukorda kergemaks ning ta töötamine dirigendina oli komplitseeritud. Furtwängler vormis filharmoonikud “enda instrumendiks”, mis tema ideid geniaalselt teostas. Tema repertuaari nurgakivid olid Beethoven, Brahms ja Bruckner, kuid ta oli ka oma kaasaegsete Prokofjevi, Stravinski, Bartóki, Schönbergi ja Hindemithi andunud propageerija, ehkki publikule see alati ei pruukinud meeldida.
Kõige pikemalt, tervelt 33 aastat, on filharmoonikute peadirigendina tegutsenud austerlane Herbert von Karajan, kes on neist kuuest äravalitust ka ilmselt kuulsaim. Tema saabumisega orkestri ette saabus uus ajastu filharmoonikute elus, ta oli energiline, karismaatiline, tõeline visionäär, pühendunud mitte ainult muusikale, vaid tugevas kontaktis ka n-ö päriseluga. Karajan oli entusiastlik piloot, juhtis sportautosid, tegeles mäesuusatamise ja purjetamisega. Ta imetles nii Toscaninit kui ka Furtwänglerit – kahte muusikut, kes olid täielikud vastandid –, ning püüdis sulatada oma stiili parima osa neist mõlemast. Tema intensiivsed proovid valmistasid muusikud kontsertideks täiuslikult ette, tema käe all omandasid filharmoonikud kõrge esinemistaseme, nii iseloomuliku kõlailu, kütkestava legato, virtuoossuse ja perfektsuse. Tema “valitsemisajal” said filharmoonikud ülemaailmselt kuulsaks tänu säravatele kontserttuuridele Ameerikas ja Aasias, ta tegi orkestriga rohkelt salvestusi nii heliplaadile kui filmilindile. Ta seisis orkestri uue maja ehitamise eest ning 1963. aastal kolisidki muusikud imposantsesse kuldsesse hoonesse Berliini südames, kus nad tegutsevad tänapäevani. Karajani ja Berliini filharmoonikuid peeti “unistuste tiimiks”, ometi olid hilisemad aastad varjutatud konfliktidest. 1989. aastal taandas ta end ise peadirigendi ametist.
Uus hingamine tuli itaallase Claudio Abbado saabudes orkestri ette ning ta jäi neid juhtima tosinaks aastaks. Tema ajal toimus orkestris generatsiooni vahetus, tulid uued muusikud, kellest nii mõndagi võib näha ka tänapäeval filharmoonikutes mängimas. Abbado oli väga armastatud ja austatud, tema musitseerimises sulandusid loomulikkus ja hingestatus, elegants ja analüütiline selgus, ilu ja valu. Tema taotletud läbipaistev orkestrikõla on eriti nauditav Mahleri ja Schuberti teostes, laulvus ja voolavus on tema tõlgenduste firmamärk.
Orkestri kõla läbipaistvus oli tähtis ka Abbado järeltulijale – inglane Sir Simon Rattle asus filharmoonikuid juhtima selle sajandi algul ning tema 16 tööaastat lõppesid möödunud kevadel. Ta keskendus rohkem Viini klassikale ja kaasaja heliloojatele, tõi orkestri ette dirigente, kes on spetsialiseerunud ajastutruule esitusviisile. Pole võimalik üle hinnata tema tähtsust klassikalise muusika populariseerimisel, noore publiku “saali meelitamisel” ning vähetähtis pole ka fakt, et juba kümme aastat toimuvad Digital Concert Halli kaudu regulaarsed internetiülekanded peaaegu kõigist filharmoonikute kontsertidest, mida saab jälgida otseülekandes ning hiljem ka järelvaadata. See on haruldane võimalus – jälgida kontserte, mis toimusid juba mitmeid aastaid tagasi, ning seda suurepärase kvaliteediga. Tõsi, see on internet, mitte elav kogemus ja see pole tasuta, kuid on kättesaadav igal hetkel, on mugav ning kahtlemata odavam kui Berliini kohale sõites.
Oma kõrv on kuningas
Berliini filharmoonikuid olen kuulnud kuuel korral, neist esimene ulatub 11 aasta taha, kui nad oma tollase peadirigendi Sir Simon Rattle dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis esinesid. Viis viimast korda mahuvad kõik viimase aasta sisse ning need õhtud nende kodusaalis Berliini filharmoonias on olnud üpris eriilmelised. Räägitakse globaliseerumisest ja koolkondade kadumisest, mis võib tekitada arvamuse, et ka orkestrite kõla erinevates maailma paikades on sarnasemaks muutumas – on ju paljudes, eriti kuulsamates orkestrites tavaliselt koos üsna rahvusvaheline seltskond. Mina a posteriori seda kinnitada ei saa. Kuna orkestrite kuulamine on minu suur kirg olnud juba pikemat aega, siis on ka Berliini filharmoonikute kõrvale mahtunud õhtuid teiste orkestrite seltsis maailma metropolides. Viini sümfoonikud David Zinmani juhatusel esitasid Viini kontserdimajas Mahlerit vaid Austria kultuuriruumis omase traagilise kergusega. Orchestre de Paris’ kontsert Pariisi filharmoonias nende peadirigendi Daniel Hardingi dirigeerimisel kandis endas prantslaslikku elegantsi ja nõtkust, mis Mahleri 9. sümfooniale omapärase nüansi lisas. Londoni sümfooniaorkester mängis Sir John Eliot Gardineri dirigeerimisel Barbican Hallis, uskuge või mitte, Schumanni 3. sümfooniat vaheda-terava huumori ning jaheda intellektiga. Permis tegutseva MusicAeterna kontserdid nende peadirigendi Teodor Currentzise dirigeerimisel on, pole midagi parata, venepäraselt ülikirglikud ja emotsionaalsed ka siis, kui nad esitavad Viini klassikat. Minu eriline lemmik, Stockholmis tegutsev Rootsi Raadio sümfooniaorkester nende peadirigent Daniel Hardingi juhatusel mängib küll vaoshoitumalt kui nende lõunapoolsed kolleegid, kuid imelise pehmuse, soojuse ja paindlikkusega, kogu kõlamaailm on läbipaistev, harmooniline ja täidetud ilu ning eluga. Harding jätkab Abbado ideaale, kuid kirglikumal ja jõulisemal moel – intensiivsus on endiselt detailides, kuid dünaamiline skaala laiem ning kujundus kontrastsem. Loogilised, veenvad ja pehmed üleminekud ühelt vormiosalt teisele tekitavad minu jaoks nii olulise teose veenva ülesehituse ja ma ei tea meisterlikumat dirigenti kui Harding.
Niisiis kumab kõikidest orkestritest nii nende rahvuse omapära kui ka asukohamaa loodust ning erandiks pole ka Berliini filharmoonikud. Nad on kahtlemata kõige tõsisem orkester, mida olen kuulnud. Korrastatus, rangus, traditsioonilisus, aga ka väärikus, süvenemine, täpsus, selgus – kõike seda kuuleb nende kontsertidel alati. Ja siis tuleb mängu faktor nimega dirigent, kes võib selle esmapilgul igavana tunduva loetelu tõeliseks maagiaks muuta. Üks selline muusik on lätlane Mariss Jansons, keda olen Berliini filharmoonikute ees näinud kahel korral ning hingevärinat tekitab ainuüksi nende õhtute meenutamine. Pole vist võimalik kaunimalt ja liigutavamalt esitada Bruckneri 6. sümfooniat kui seda tegi Jansons koos filharmoonikutega eelmise aasta jaanuaris. Puupillide täielik üksteisesse sulandumine, keelpillide õhkõrnad ja imevaiksed, ometi täidetud piano’d, vaskpillide sära ja kergus – midagi sellist polnud ma kunagi varem kuulnud. Just sel õhtul avanes Berliini filharmoonikute potentsiaal oma täies hiilguses ning need suurepärased muusikud andsid dirigendile kogu oma hinge ja energia. Kontserdid Gustavo Dudameli ja Zubin Mehta dirigeerimisel kahvatuvad selle elamuse kõrval, ehkki viimase dirigeeritud Eötvösi löökpillikontsert “Speaking Drums” võrratu ja energiast pulbitseva muusiku Martin Grubingeri soleerimisel tekitas saali sellise elektri ja tunnete laviini, mida harva olen kogenud. Ärge uskuge, kui räägitakse, et traditsioonilised, pika ajalooga orkestrid on paindumatud ning nende esitustes jääb vajaka värskusest! See pole nii. Kõik oleneb lõppkokkuvõttes dirigendist ja ka solistist, kuivõrd toimib vastastikune keemia ja kuivõrd üksteist inspireeritakse. Nagu tegelikult alati ja igal pool elus.
Kirg ja keemia
Kirill Petrenko dirigeerimisel olen Berliini filharmoonikuid kuulnud vaid korra, eelmise aasta augustis, kui nad andsid koos käesoleva hooaja avakontserdi. Meeleolu ja atmosfäär Berliini filharmoonias oli eriliselt särisev ja pidulik juba enne kontserdi algust, kuid ometi ei osanud ma ennustada seda, mis järgnes. Kava oli erakordselt ilus: Richard Straussi sümfoonilised poeemid “Don Juan” ja “Surm ja kirgastumine” ning Beethoveni 7. sümfoonia. Ma ei saa öelda, et teoste tõlgendus mind eriliselt vaimustanud oleks, et kontseptsioonis olnuks midagi erakordselt hingeminevat, uudset või rabavat. Ka tehnilises teostuses oodanuks sellelt orkestrilt suuremat täpsust, ehkki seda praegu kirjutada tundub täiesti uskumatu. Kuid täiesti kirjeldamatu oli atmosfäär, mis valitses orkestris ja saalis, ma pole varem ega hiljem midagi sellist kontserdil kogenud. Keemia Petrenko ja orkestri vahel on ülitugev, selle kirjeldamiseks pole sõnu, seda peab lihtsalt kogema. Filharmoonikud lihtsalt jumaldavad teda – miks, ma ei tea. See on kõige paremas mõttes mäng, mida nad koos teevad, tõelise naudingu ja rõõmuga, säravalt ja vabalt, lapseliku õhina ja täieliku pühendumisega hetkel toimuvale. Tundub, nagu oleks nad koos Petrenkoga jälle lapseks tagasi saanud ning saavutanud selle süütuse ja armastuse, mis on lastel maailma vaadates. See kontsert oli väga tunderikas: väga palju armastust orkestri ja dirigendi vahel, väga palju armastust publiku ja muusikute vahel. Ja kas pole mitte just see kõige tähtsam, see miski, mida publik kontserdile minnes ootab ning mis ka muusikud õnnelikuks teeb? Sellest tunnetetormist osasaamine oli üks rabavamaid hetki mu elus, selle meenutamine toob veel praegugi naeratuse näole. Niisiis, kas pole Berliini filharmoonikud teinud mitte ainult suurepärase, vaid võibolla ka lausa ainuõige valiku?
*
Midagi vana? Kindlasti Berliini filharmoonikute imeline ajalugu, kõik need võrratud muusikud, kes orkestri sees ja ees on mänginud. See on nende “vereringes”, mälus, mis orkestrandilt orkestrandile kandunud läbi inimpõlvede. Juba fakt, et Mahler ise on neid dirigeerinud, tekitab väga erilise tunde. Midagi uut? See ehe mängurõõm, positiivsus ja pakatav energia, mida just viimasel ajal filharmoonikute juures olen märganud. Tundub, et Petrenko tulekuga on saabumas uus “hingamine”, midagi nii vajalikku ja rõõmustavat mitte ainult selle orkestri elus, vaid muusikamaailmas üldse. Midagi laenatut? Võibolla see, et orkester võiks lasta tänulikke fänne publiku seast lava taha muusikuid õnnitlema. Teistes kontserdimajades nii kategoorilist turvakontrolli pole kohanud. Aga vahest on see rohkem kontserdimaja kui orkestri otsus, ei ole paraku kõige paremini kursis. Midagi sinist? Konservatiivsust ja truudust, rahu ja harmooniat, mis tasakaalustaks nende kirglikku ja intuitiivset, mängulist ja loomingulist uut peadirigenti. See oleks üks variant, mida uude “abiellu” kaasa võtta. Õnn kaasa, kallid filharmoonikud!