_page-0001.jpg)
Initsiaalide MA taga on lauljatar Maarja Aarma, keda saadab trio, mis moodustab ka jazz-funk-orkestri JT Conception (endine Trump Conception) mootori: Janno Trump elektribassil, Madis Muul klahvpillidel ja Dmitri Nikolajevski trummidel. Ansambli omalooming on ameerikalik nu soul (esimese paralleelina-referentsina tuleb pähe Jill Scott, häälevärvingute osas kohati ka Erykah Badu), mida noored muusikud esitavad stiilselt, ehkki kõlapilt on ookeanitagusest kuivem (sealset mustamullaliselt rammusat kultuurikeskkonda pole ju ka käepärast). Kuigi souli stilistika on esiplaanil, on olulisel kohal ka jazzi komponent, kuuleb ka sisukaid soolosid. Paeluvad on bassi ja trummi kohatised mängud rütmika ja timing’uga, mikrotasandilised pidurdused-peetused ja neist väljumine.
Rohkem kui esitatava muusika isikupära, kerkib plaadil esile uue souli (kohustusliku?) kaanoni hea tundmine ning musitseerimise kõrge tase. Helipildi mahlakaim koostisosa on klahvpillikõla koos soolode, akordide voicing’ute ja laulja hingamispause täitvate passaažidega. Ka lauljatar Maarja Aarma tunneb end souli lauldes ja bluusilikke ornamente lisades mugavalt, jõudes mitmes loos välja kõiki registreid valla päästva kulminatsioonini. Plaadi kogukestus 61 minutit on vast veidi liiast, kontsentreerituma valiku puhul oleks ehk albumi muusikalised-energeetilised kõrgpunktid paremini välja tulnud.
Standardjazz võib tunduda nii mõnelegi meie noorele lauljale ammendunud. Konventsioonivaba, avangardistlikum väljenduslaad pole kaugelt igaühe jaoks. Nii polegi ime, et omale muusikalist “kodu” otsiv laulja heidab ankru jazzi-funki-souli kolmnurgas ja teostab end seal üsna veenvalt. Selles vallas on ka uusi lauljaid peale tulemas, nagu kinnitas äsjane Uno Naissoo loomingu- ja interpretatsioonikonkurss, kus kuulsin esmakordselt mitut noort häält ja nime.