Plaadiümbrise must-valgest tekib kujutlus, et sisu on kuivemapoolne, pigem vormiilule keskenduv. Geomeetria on kohane vihje Madis Muuli vormide kuldlõikelisele ilule, selle paigutine voolavus aga reaalteaduste värsketele perspektiividele. Jazz-rock stiilimõjuna viitaks justkui “sportlikkusele” ja ajaviitelisusele, kuid seda võib siin kohata üksnes mõõdukalt. Muuli teine paleus, progerock, on enamasti tõsiselt pühendunute žanr – sedalaadi kirglikku minekut albumil jätkub. VAT-teatri praktika on õpetanud Muulile dramaturgiat, muutnud tundlikumaks kontrastsete karakterite vahekorra ja arengu osas. Sellele osutab ka albumi nimi. Muuli ja okteti saksofonisti-klarnetisti Danel Aljot seob osalemine veel oluliselt teatraalsemas ansamblis Kriminaalne Elevant, mida iseloomustab paras kogus hullust, veidrusi, nihestusi ja klaabulikku kosmoseromantikat. Lavakunst on insipireerinud paljusid meie muusikuid: Tunnetusüksus, Taavi Kerikmäe, Mingo Rajandi, Tarvo Kaspar Toome jpt. Teater sobib meile, sobib ka muusikaloomingu impulsiks. Lausa filosoofiliselt väljendusrikkas palas “Stammer” jutustatakse lugu šamaanitrummil ja bassklarnetil didgeridoo’d imiteerides. Dramaturgiandega on seotud ka popilik nakatavus, mida kohtab muu hulgas plaadi ainsas laulus “Paper Animals”, kus laulab Muuli varasemast ansamblist New Dimensions pärit Marta Aliide Jakovski. Improvisatsiooni energetiseerivat jõudu toob kompositsiooni “22:22 aka Stargazer” Itaalia bassklarnetist Achille Succi.
Jazz-rocki rütmigrupi ja nelja klarneti-saksofoniga ansamblile on ühtse helipildi loomine tõsine väljakutse, millele päris laitmatult vastata ei suudetud. Puupuhkpillid ei moodusta eluruumivõitluses kohati päris ühtset löögirusikat, sädelevat “ansamblit ansamblis”. Just kahe võrdse kontrasti pinges peituks maksimaalse sünergia võti. Tulnuks eriliselt tegelda puhkpillide väljatoomisega, praegu jäävad need kohati jazz-rock-masina varju, osad klarnetipartiid on vaiksemad, ebamäärase värviga. Heliinsener pidanuks arvestama ka pillide eri registrite dünaamilise eripäraga, mis on komplitseeritud ülesanne nii salvestades kui ka kontserdil.
Madis Muuli muusika kõneleb kirglikult ja julgelt, motiive kasutatakse parasjagu. Enne ammendumist liigutakse edasi, pürgides uutele vallutustele, pinge säilib. Rikkalikud stiilimõjutused, rahutult pulbitsevad rütmid, ootamatud lõpud – mitu lugu suubub justkui eikuhugi, nagu meie katkestuste kultuuriski igapäevaselt ette tuleb. Oma dünaamilisuses ja suveräänsuses on see põnev pillikooslus meie nüüdisjazzi esinduslik visiitkaart.
