Ajastul, mil monumentide üle peetakse kirglisi vaidlusi, istub pealinna lauluväljaku künkal juba viimased 14 aastat käsipõsakil üks pronksi valat mees, ilme mõtlik. Kuju asukoht ja paaritonnine kaal vihjavad, et tema panus pidi olema kaalukas. Veel on meie seas arvukalt lauljaid, kes saanud isiklikult osa Laulutaadi juhtivast jõust. Ent peale kasvavad põlvkonnad, kelle jaoks pole Ernesaksa nimi palju enamat ridadest raamatuveerul või natuke uinutavast sõnamisest muusikaõpetaja huulil. Mida võiksid taibata selle istuja tähtsusest need, kel isiklik puude puudub? Mida saaks õppida tänane tõtleja tollelt muruvaibal mõtlejalt?

 

 

Kes võtab vaevaks pisutki süveneda Gustav Ernesaksa (1908–1993) elulukku, avastab õige ruttu, milliste tohutute eluraskustega tuli tal silmitsi seista. Loomulikult polnud rindele mobiliseerimine, vangilaagrisse viimine või aineline kitsikus ses aegruumis kaugeltki haruldased. Oli ju neidki, kelle anded ja võimed kustusid kaevikute sopas või neid, kelle vaim purustati lõputute ülekuulamiste julmas masinas, ent keha jäeti “halastavalt” ellu. Selle taustal mõjub lausa jahmatavalt, mil määral evib nüüdisinimene võimet hädaldada. Õpitagu Ernesaksa eeskujust sitkust saatusega silmitsi seista, selmet leida põhjusi virinaks oludes, kus eluks, kasvuks ja õitsenguks vajalik kenasti olemas. Samuti võib iga proovist väsiv kooriliige mõtiskella oma tüdimushetkel, milline oli Ernesaksa laulvate “kraavihallide” kurnatus kooriharjutusel, mis sai toime alles pärast pikki tunde metsatöödel. Usun, et puhtalt sellest mõttest värvuksid mõnegi kõrvad ergastavast häbitundest punaseks.

 

Istuv Laulutaat kehastab laulurahvale tublit tegusust, mis aitas kanda laulupidude leeki läbi raskete ikkeaastate. Meenugu ka üks vägev koor, mis koosnes sõjajärgse aja tingimusis pea väljasurnud liigist: meestest. Jäid ju paljud isad, abikaasad, pojad, parimad sõbrad ja armukesedki sõjaväljade haudadesse või täiteks vangilaagrite nimedeta massikalmudele. Luua aineliste raskuste haripunktis frakkidesse riietet riiklik (ja palgaline) meeskoor? Milline uskumatu ja kummaline avantüür! Siit võime kõrvade vahele panna tõdemuse (Ernesaksa diplomaatilist soont imetledes), et ka näiliselt üsna vaakumisarnases õhkkonnas saab kavaluse ja hea nõu abil mastaapseid tegusid korda saata. Ärgu saagu ainelised olud vaimu üle valitsevaks!

 

Eesti kirjandusklassikud on sedastanud: luule armastavat kannatajaid ega tulevat tuulest, küllap on vast nõnda ka lauluga. Selmet kedagi nüüd ülepea kannatusi otsima õhutada, teadvustagem Ernesaksas eeskuju kannatlikkuse ja süvenemise osas. Oma lauljatele ja õpilastele on ta meelde jäänud võimega minna “laulu sisse”, leida laulu iseloomulikud värvid ning see kõige tähtsam – meeleolu, mis näitlejameisterlikkuse abiga õppimise vankri ette rakendati. Ei hüljatud ka tehnilisi asjaolusid, aga nendega ei maadeldud liigse andumusega. Laulud omandati kannatlikult moel, et esitada sai peast ja juhatada nii, et järgmine esitus polnud eelmise koopia. Laul hakkas elama!

 

 

Ernesaksa 110. sünniaastapäevale pühendati detsembris mitmeid kontserte. Noorte segakoor Vox Populi ühes Tallinna muusikakeskkooli koorijuhtimise ja klassikalise laulu õpilastega esitasid Laulutaadi loodut koolides nii mandril kui Saaremaal. Loengkontserdi vormis ettevõtmist rikastasid muusikaloolase Tiia Järgi kultuuriloolised väljanopped, koori juhatas Janne Fridolin. Eesti Rahvusmeeskoor ja RO Estonia poistekoor andsid koostöös mitu kontserti üle Eesti, kus lasti kõlada hoolikalt valitud paladel Ernesaksa mahukast laululoomingust. Võis rõõmsalt tõdeda, et meestelaulu traditsioon ei ole veel lakanud, hoolimata neist raskustest, mida meeste laulu juures hoidmisel on kuhjaga. Viimaste tekkele aitab paradoksaalsel kombel kaasa elu üldine edenemine: lihtsalt valikuid (aga ka kuhjuvaid kohustusi) on tänasel mehel taolisel hulgal, et lauluharrastus ei pruugi tähtsuse tabelis paigutuda piisavalt kõrgele, võitmaks enesele seda hinnalisimat vahendite hulgast – aega.

 

Eredad elamused Ernesaksast säilivad kahtlemata kaua aega helisalvestusena nende inimeste elulindil, kes isiklikult tema tegutsemisest osa said. Et linti ei saa lõpmata arv kordi kadudeta ümber võtta, jääb mälupilt Laulutaadist paratamatult iga põlvkonna lahkumisega aina tuhmimaks. Memuaarsetest üksikasjadest olulisem aga ongi vahest see, et Ernesaksa põhimõtted ja paleused (ning looming) püsiksid ka ajal, mil mitmes vaimu- ja eluvaldkonnas näib toimuvat aina kiirenev jooks allakäigu trepist üles.

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload