• Elina Seegel, pianist

Lisztomania vol 1. Hando Nahkur / HN Productions


Noore andeka pianistina Ameerikasse õppima suundunud Hando Nahkur on suure lombi taga teinud väljapaistvat karjääri. Tal on viis teaduskraadi neljast USA ülikoolist, tema juhendajateks on olnud Boris Berman, Gabriel Chodos, Tamás Ungár ja Joaquín Achúcarro. Praegu on ta doktoriõppes Põhja-Texase ülikoolis Pamela Mia Pauli juhendamisel. Esinemised nimekatel muusikafestivalidel, kontserdid maailma mainekamates saalides, tunnustatud arranžeerijatöö ja salvestused. Eestis me teda väga tihti ei näe ja pean tunnistama, et mina oma viimast kuulamiskogemust ei mäletagi. Hoides käes Nahkuri uut sooloplaati, meenus tema legendaarne käteulatus ja muljetavaldav tehnika. Seega tundus otsus salvestada Liszti loomingut igati ootuspärane. Olin häälestunud suurejoonelise virtuoossuse esitlemisele, seda enam raputas kuulates saabuv elamus. Juba plaadi avalugu, Liszti transkriptsioon Schuberti traagilisest laulust “Erlkönig” üllatas – enamik pianiste valib selle tormilise loo tempo sellise, et finišisse jõutakse Nahkurist mitu minutit kiiremini. Tempovalikust lähtuvalt kuulsin haruldaselt selget faktuuri, üllatuslikku laulvust ja tavalisest märksa nüanssiderikkamat esitust. See lugu mõjub sageli lärmakana, aga mitte seekord. Kogumiku teostevalikul ei paista esmapilgul mingit selget loogikat, transkriptsioonile järgnes kurblik “La lugubre gondola” nr 1, sellele omakorda ballaad nr 2 ja “Après une lecture du Dante”, aga kuulates kogu plaati (järjest, sest miskipärast polnud võimalik katkestada) tekkis siiski mingi dramaturgiline selgustunne, mis viis ärevusest ja süngusest läbi religioossuse ning filosoofiliste mõtiskluste vaimse kirgastumise ja õnnetundeni.

Suurima elamuse pakkus “Bénédiction de Dieu dans la solitude” tsüklist “Poeetilised ja religioossed harmooniad”. Teose taevalikud kõlad peegeldavad teadlikkust inimese üksindusest ja jumaliku armastuse vabastavast mõjust. Nahkuri eriline anne näib olevat mängida faktuur selgeks – tundus, nagu esitaks erinevaid liine mitu inimest. Salvestuse puhul pean erakordseks, et kõik pausid, lühemad ja pikemad, olid sisukat, kuulatavat vaikust täis. Sama kiitust keerulise faktuuri mõistetavaks mängimisel väärivad ka “Tuisk” (üks kõige nõudlikumaid osi “Transtsendentsete etüüdide” tsüklist) ja taevasse tõstev “Auf dem Wasser zu singen”, mille õhulibe kõla jätab meeltesse tohutu helguse. Hoolimata teoste ülimast nõudlikkusest ei mõju plaat virtuoossusega uhkeldamisena. Tehniline meisterlikkus ja sisukus on suurepärases tasakaalus. Kuna album on niivõrd vaimustav, on natuke kahju, et plaadiümbris on äärmiselt minimalistlik ega paku mingit infot pianisti, teoste ning valikuprintsiipide kohta. CD pealkiri annab siiski mõista, et salvestusele võib oodata lisa.