_page-0001.jpg)
Multifunktsionaalse muusiku Karl Petti debüüt-sooloalbumit sissejuhatav “Drive” algab nagu Tartu levimuusikapäevade kontsertsalvestus aastast 1987. Kerge on ette kujutada laval ennastunustavalt intellektuaalset progerocki keevitavat kooslust, kitarrid läikimas, juuksetukad silmil ja teksad pingul. Vahepeal tundub, nagu keeraks keegi valjemaks teleka, kust tuleb parajasti Sojuzmultfilmi klassikalise “Kolmanda planeedi saladuse” Aleksandr Zatsepini analoogsüntesaatoritega esitatud soundtrack. Kui rääkida eklektikast muusikas, siis see 42-minutine plaat on selle ilmekas illustratsioon.
Karl Petti on viimase neljateistkümne aasta jooksul olnud seotud õige paljude vähetuntud kollektiividega nagu Animal Drama, Lahesõda ja Fluidum, aga ka veidi rohkem tähelepanu saanud kooslustega Cirkl, Argo Vals Band, vonKuusk ja Talamak. Otsiva hingena on Petti teinud peatusi päris mitme stiili juures ja polegi imestada, kui nendest on lisaks nimetatud proge-fusion’ile “Veemaale” kaasa ujunud meeldivas koguses elektroonikat, poppi ja souli ning isegi kammerlikku neoklassikat. Lisaks Pettile (kitarr, programmeerimine ja laul) teevad kaasa Argo Vals, Kirke Karja, Hans Kurvits, Indrek Mällo, Laura Lindpere, Villu Talsi ja Jack Vallinder.
“Veemaal” ei ole sukeldunud sügava intellektuaalsuse raskesti jälgitavatesse sügavikesse, vaid hõljub hapnikurikkas vees, mis on üsna sillerdav ja värvi muutev, aga mitte seisev. Voolaval veel on muidugi palju häid omadusi. Ma olen ikka mõelnud, et mõni artist võiks teha umbes tosina palaga albumi, kus iga lugu on täiesti erinevas stiilis. Mingis mõttes on “Veemaal” Karl Petti varasema loomingu ja eelnevate kollektiivide loomingu kogumik. Nii et sisuliselt on tegemist debüütplaadiga, mis on ühtlasi best of. Album on otsast lõpuni igati sümpaatne, kuigi mingil hetkel võib hakata ootama rahutu eklektika asemel teatavat stabiilsust või veidi julgemat, konkreetsemat avaldust. Mitte et eklektika võlusid alahinnata tuleks.