Helena Tulve

Eesti Kultuurkapitali aastapreemia tulemusliku tegevuse eest kompositsiooniprofessorina, kompositsioonipedagoogika uuel tasemel väärtustamise eest

“Ma käsitlen kompositisiooni õpetamist rohkem kaasamõtlemisena. Püüan mõtestada seda, mida ma näen ja üritan aru saada, kas see on vastavuses teise inimese ideega. Millise vormi tema mõte või idee on võtnud, kas ma suudan aru saada, mida ta on püüdnud teha ja kas ma suudan kaasa mõelda. Selles töös on väga palju üllatusi ja rõõmu. See on nagu kuulamise baasolukorra harjutus, kus püüad olla valmis, et inimene tuleb ja jagab midagi ning sa võtad selle ettevaatlikult ning respektiga vastu. Tema ruum ja sinu ruum mingil moel resoneerivad, tekib mõttevahetus ja mõtteruum. Mulle see meeldib. Vahel ilmnevad väga praktilised, vahel intuitiivsed küsimused ja teemad, aga alati tahaks, et see puudutaks midagi olemuslikku ka.

Näen inimesi kompositsioonitundides ikka väga lähedalt. Mulle on oluline suhestuda, vaadelda ja püüda aru saada, milline on teise inimese maailm ja kuidas on võimalik kommunikatsioon. Näen, et inimesed on väga avatud ja altid. Tegelikult nad vajavad väga seda teatud vaimset ruumi. Ma arvan, et see on oluline, tundides me sellest räägimegi. See ei ole lihtsalt, et õpetatakse mingit tehnikat või tehnoloogiat. Kõige olulisem on just nimelt inimlik kontakt ja arusaamine, kuidas see muusika ja see tehnoloogia on seotud muu maailma ja muude protsessidega. Mitte et anda seal mingeid vastuseid, vaid et inimesed saaksid sellel suunal edasi mõelda.

Muusika kirjutamine võiks olla üks tee, mis endasse viib. Ma olen õpetanud juba omajagu, 15 aastat, ja kindlasti on minu lähenemine muutunud. Olen püüdnud lahti lasta kõigist eel-kujutlustest, kuidas peab õpetama. Samas on tekkinud natuke oma kogemust ja usaldust selle vastu, nii et vahel on hea mingeid kujutlusi või lahendusvariante ilma otsese ootuseta jagada.”

Sirp 10.IV 2015; “Plekktrumm” 16.XI 2015 ETV 2