_page-0001.jpg)
Umbes 60 aastat tagasi tabas Eesti kontserdielu mõneks aastaks kirevate helide ja eksootiliste rütmide tsüklon. Kas võib olla tõsi, et siinsete inimeste muusikamaitse ei olnud pärast seda enam endine?
See ei ole minu mäluauk. Ma ei olnud veel sündinudki, kui see kõik algas. Aga oletan, et juhtunu mõjutas mingil raskesti seletataval moel nii mind kui meid kõiki – mitte ainult neid, kes ei pea ennast muusika suhtes ükskõikseks. Nii et järgnev on mitte vahetu kogemuse tulemus nagu Valter Ojakääru raamatud Eesti levimuusikast, vaid siit-sealt kogunenud faktipudemete ja loetu-kuuldu kuhjumise tulem. Olgu kohe öeldud, et Ojakäär ei kajastanud mitte kuidagi seda, millest mina rääkida tahan.
Ütleme, et alguspunkt oli aasta 1959, koht Nõukogude Eesti ning olustik muutuv ja turbulentne. Omapäraseks muutis olukorra välismaailmast eraldav raudne vahesein, pinget lisas oma reeglid sätestanud külm sõda. Kõnetoolist oli välja kuulutatud kommunismi saabumise tähtaeg. Kosmosevõidujooks käis täie hooga, inimesed kogu maailmas elasid sellele kaasa ning kõikjal ühine oli ka tuumapommihirm.
Eri žanride eraldusjooned olid sel ajal kindlasti palju hägusamad ja tinglikumad kui praegu. Et sõda oli vahepeal pööranud elu pahupidi, ei olnud ka maitse-eelistused ja eelarvamused võibolla veel väga kindlalt paigas, sest uus olukord välistas mingi osa vanast. Meedia kui infoallikas oli väga tsentraliseeritud, Tallinnas oli ainult üks väike plaadikauplus. Kõige võimsam meelelahutus oli motokihutamine Pirita ringrajal, mis tõmbas kokku rohkem inimesi kui laulupidu. Kino oli tegija ning film number üks seal “Vallatud kurvid”, mille laulunumbritele polnud vastast.
Mis siis ikkagi juhtus?
1950-ndate lõpuaastal läbistas siinset muusikaelu üks järjest paisuv sähvatus, mis ehk ei tundunudki alguses erilisena, kuid pidi mitme järgneva aastaga jätma endast jälje. Maailma muusikaline kirevus tuli äkitselt siia nagu üllatuskülaline. Kontserdiafiššidele ilmusid võõrapärased nimed kaugetelt maadelt, teistsugused polnud mitte üksnes nende meeste ja naiste näojooned, vaid ka heli, mida nad tekitasid. Üllatuslikult ilmnes, et tõmme selle vastu oli väga suur ja inimesed tunglesid piletisabades, et tagada endale koht kontserdil. Ka raadioeeter kõlas nendel aastatel “imelikult”, kui uskuda vanades Raadiolehtedes trükitud saatekava.
Võibolla ma praegu ei juurdleks selle muusikalise plahvatuse tagajärgede üle, kui poleks olnud üht juhust. Eelmise aasta suvel läksin tädi matustele. Pärnu poole sõitvas bussis kohtusin eaka sugulasega, kellel oli sama siht – Elle Lees on tema nimi. Nagu ikka, oli tal oma vanusest johtuvalt palju mälestusi heietada ning üks nendest oli aastakümnete tagune ere kogemus Yma Sumaci kontserdilt Tallinnas. Ta olevat saanud lauljast sellise vapustuse ja innustuse, et pani sõbrannadega kohe kokku naisansambli, mis püüdis järele teha samasuguseid huvitavaid hääli ja kummalisi meloodiakäike. See vaimustus olevat väldanud mitu aastat.
Aga mida võisid tunda ja teha teised inimesed, kes seda kontserti külastasid? Ja neid kaugete soojade maade muusikaga kontserte oli nendel aastatel ju kümneid ja kümneid. Mis võis juhtuda uudishimulike muusikute peas, kes sellise mõju alla sattusid? Kas see lainehari võis jätta kuuldavaid jälgi siinsele muusikale? Kuidas saaks mitte arvata, et kuulajate maitse-eelistus pärast seda kasvõi pisut ei nihkunud?
Liiga palju küsimusi, liiga vähe vastuseid.
Eksootika näis kui aken läbi Eesriide
Muutus tundus järsk seepärast, et veel aastal 1958 ENSV Riikliku Filharmoonia kontserdikavades välismaalased peaaegu puudusid. Üks esimesi külalisi oli noor kuubalanna Menia Martinez, kes jaanuaris 1959 laulis Estonia kontserdisaalis vene muusikutest saateansambliga. Tegemist oli juba tunnustuse võitnud baleriiniga, kes õppis Moskvas ja Leningradis ning oskas lisaks tantsusammude seadmisele ka laulda. Plaadifirma Melodija andis 1959–1960 tema esitusega välja mitu heliplaati ning see jäi ka neiu lauljakarjääri haripunktiks, edasi tegutses Martinez baleriinina.
1959 novembris tegi Tallinnas pikema turnee käigus kahekontserdilise peatuse Vietnami ansambel, mis oli saanud Viinis toimunud noorsoofestivalil kuldmedali. Ajaleht Sirp ja Vasar avaldas esilehel kübaratantsu foto ning kiitis külaliste peent lüürilist väljendust ja selle ilu. Eksootikaväravad olid nüüd valla.
Et kohalik filharmoonia ei tohtinud ise väliskontakte luua, siis said välismuusikud siin esineda ainult mingi teise organisatsiooni vahendusel. 1956. aasta lõpus reorganiseeriti Moskvas riiklik Gastrollibüroo ja nii tekkis Goskontsert, mille eesmärk oli tuua Nõukogude Liitu välismuusikuid ning korraldada nõukogude artistidele esinemisi välismaal. Mõlemal eesmärgil oli selge ideoloogiline alatoon.
1950-ndate keskpaigast alates oli nn Kolmas maailm Nõukogude Liidu ja USA rivaalitsemise tanner, kusjuures esialgu kaldus vaekauss paljude riikidega suhtlemisel nõukogude poolele. Sellele aitas kaasa 1950-ndate lõpus Nõukogude Liidu hoogne, kuid ülejõu käiv majandusabi arengumaadele. Liitlasi üritati haarata võimalikult laialt, ka nendest riikidest, mis ei olnud sotsialismilembesed. Veebruaris 1960 avas Moskvas uksed rahvaste sõpruse ülikool, mis aasta hiljem hakkas kandma riigipöördes hukkunud Kongo presidendi Patrice Lumumba nime. Sihtgrupp oli arenevate maade noored Aasiast, Aafrikast ja Ladina-Ameerikast, keda Nõukogude Liit püüdis kapitalismivastases võitluses enda poole võita.
Ka Tallinna tänavapildis hakkasid sagenema juhused, kus giidi saatel liikusid ringi teise nahavärvi ja näojoontega tudengite salgad.
Geograafia ei tundnud žanripiire
Vähemalt esialgu pidi olema harjumatu ja võibolla ka pisut eksootikahõnguline raudse eesriide taguste klassikaesitajate ilmumine kontserdilavale. 1960. aastal esines Estonia kontserdisaalis keelpillikvartett Prantsusmaalt. Välismaised klassikaesitused said sestpeale nii tavaliseks, et esialgne tung nende kontsertidele kahanes varsti tavapärasemasse mõõtu.
Sümfoonia- ja kammerkontsertidel oli tollal saali keskmine täituvus 100–300 inimest, kuid hooaja jooksul oli juhuseid, kui tuntud esineja meelitas kokku täismaja. Üks neist oli kanadalanna Ida Händeli kontsert oktoobris 1960. Aga ka Emil Gilels ja Svjatoslav Richter olid täissaali publikumagnetid.
Pianist Kanadast, Ameerikast, Prantsusmaalt või Kreekast, Argentiina viiulikunstnik, Jaapani kitarrist, Šveitsi kammerduo, Belgia muusikud, Kanada ooperilaulja – kuulutasid järgmistel aastatel kontserdiafišid tänavatel, mis oli sel ajal peamine kontsertide reklaam. Kuid kõige kindlamalt täitis filharmoonia oma publikuplaani siiski eksootiliste külalistega.
1960. aasta veebruari alguses tõi India ansambel Estonia kontserdisaalis rahvast pilgeni täis. Augustis sai kolm korda Estonia saalis täismaja noor energiline mehhiklanna. Helia Casanovas esitas Ladina-Ameerika laule. Riia plaaditehas tegi temaga samal aastal mitu singlimõõdus plaati. Septembris esines Tallinnas menukalt Hiina Rahvavabariigi rahvuslik laulu- ja tantsuansambel.
Loe edasi Muusikast 7/2018