_page-0001.jpg)
Veljo Tormis oli inimesena ühelt poolt kangekaelne, teisalt krutskiline ja uudishimulik. Olen temaga istunud Kopenhaageni jazziklubis (öömajale kibelesin mina, mitte tema) ja nautinud korralikke kõhutäisi araablaste pesas Londoni Edgeware Roadil. Ühelt poolt rõhutas Tormis regilaulu eestkõnelejana runo kui täiusliku, lõplikult välja kujunenud (rahva)kunstivormi puhtust ja unikaalsust ning vajadust esitada seda sõna jõudu rõhutades ning igasuguste välismõjuliste “iluripatsiteta”. Teisalt oli ta avatud oma teoste radikaalsele tõlgendamisele, olgu tegemist Metsatöllu või Austraalia eestlaste ansambliga Kiri-uu. Väga hea näide seinast-seina tõlgendusvõimalustest on firma Ulmeplaadid 2009. aasta kogumik “Laulu jäävuse seadus”, mida soojalt soovitan. Minu jaoks on Tormis kindlasti kõige rohkem ja kõige laiemat mõju avaldanud helilooja. See mõju on ilmne nii koori- kui ka etnomuusikas, jazzis ja rockis. Ka muusikaväliselt, näiteks soomeugri hõimuliikumises ja isamaalise vastupanu kunsti kanaliseerimises venestamise “hiilgeaegadel”.
Käesoleval plaadil musitseeriv kahe hääle ja kahe kitarri kvartett mõjub eneseküllaselt – midagi pole puudu, midagi pole üle. Kitarrid (Jaak Sooäär ja Paul Daniel) pigem sulanduvad, hääled täiendavad teineteist. Nii Kadri Voorandil kui ka Liisi Koiksonil on koheselt äratuntav artistimina ja õnneks pole seda püütud nivelleerida. Voorandi iseloomustab eksalteeritud esinemislaad ja teksti kohatine üleartikuleerimine (õnneks mitte sellel plaadil). Koikson on samas loomuliku laulmise ja laulusõnade lausumise etalon. Aga koostöö toimib, erinevused rikastavad. Leidub nii tardumusseisundit võimendavaid minimalistlikke võtteid kui ka pööraseid sööste, mis lennutavad kuulaja korraks free-jazzi, rajurocki või vabaimpro heliilma. Tormise väga mahukast loomingust saab valida üsna erinevat lähtematerjali. Oleks võinud võtta mõne emblemaatilise, ulatuslikuma kooriteose nagu “Raua needmine” või “Pikse litaania”. Äkki hoopis mõne näite Tormise väga paljudest teostest, kus rahvaviisi polegi? Kujutan ette, milline kõlakosmos avaneks, kui loominguliselt taasluua “Sügismaastikud”. Aga ka siinne valik on kena – väikevormis osad tsüklitest “Seitseteist Eesti pulmalaulu”, “Kadrilaulud”, “Ingerimaa õhtud” ja “Kolm Eesti mängulaulu”. Nagu öeldud, ulatub meeleolude ja väljendusvahendite diapasoon elektriseerivast “küttest” väga intiimsete helimaalinguteni. Laulud, kus on esiplaanil lihtsa regilaulu kordusmotiiviline sisendusjõud, on kõige mõjuvamad, kuid kontrastina avaldavad muljet ka ehmatavalt ekspressiivsed esilehüpped.