_page-0001.jpg)
Kontrabassist Matthew Hyde on päritolult inglane, kuid elab Eestis. Esmapilgul tundub isegi uskumatu, et nii mitmekülgseid inimesi on olemas. Hyde on saanud hakkama nii Eesti kirjanduse vahendamisega ingliskeelsesse kultuuriruumi, tööga diplomaatilistes ringkondades kui ka õpingutega Eesti muusika- ja teatriakadeemias. Ta tundub olevat tõsine Eesti-fanaatik. Hyde’i tee on olnud käänuline, ta pole esimene ega viimane nende seas, kes on päris pikka aega muusikast eemal olnud ja siis hiljem uuesti selle juurde tagasi pöördunud. Plaadil esitavad Hyde’i omaloomingut lisaks temale Martin Kuusk altsaksofonil, Joel Remmel klaveril, Allan Järve trompetil ja Tanel Ruben trummidel.
Kõikide lugude tausta on Hyde ise plaadi bukletis napilt, aga täpselt lahti seletanud, tehes seda sõnatundlikule inimesele omase elegantsusega, koondades väga vähesesse väga palju ja vastates juba eos küsimustele, mis võivad tekkida. Ma olen alati vaimustusega lugenud, kuidas muusikud ise kirjutavad oma loomingu tagamaadest, näiteks on seda hämmastava põhjalikkusega teinud legendaarne kitarrist Pat Metheny. Käesoleva plaadi bukletist võime näiteks lugeda, et lugu “Puid metsa” on seotud kontrabassisti kõhklusega, kas temasuguseid on ühel niigi bassimeestega tihedalt asustatud maal üldse vaja.
Vastus sellele küsimusele, retoorilisele või mitte, on kahtlemata jaatav. Hyde toob oma võrdlemisi puhtas peavoolujazzis triiviva straight ahead-lähenemisega meie improvisatsioonilise muusika maastikule kindlasti värvi ja mingis mõttes ka värskust. “Nordic Blues” sisaldab täpselt seda, mida plaadi pealkiri lubab. Lugudel on tugev bluusi vundament ja lugude autoril ilmselgelt hea bluusitunnetus. Põhjamaine bluus on muidugi oksüümoron, kuna bluus on siia läänemaailma perifeeriasse ju ikkagi imporditud. Lühidalt öeldes on “Nordic Blues” rohkem jazz kui nii mõnigi teine viimasel ajal kätte sattunud plaat, mida muusikapoes pikemalt mõtlemata jazzi riiulile paigutatakse.