_page-0001.jpg)
Usutavasti on Bachi muusikast tehtud rohkem transkriptsioone kui ühegi teise helilooja puhul. Üheks põhjuseks on kindlasti see, et Bachi ajal polnud tänased orkestripillid veel lõplikult välja kujunenud, teiseks põhjuseks Bachi muusikalise sõnumi ajastuülene universaalsus ja igavikulisus. Ivo Sillamaa ja Jaak Sooääre äsjailmunud plaat on väärt täiendus Bachi transkriptsioonide pikale reale. Eeskätt jazzkitarristina tuntud Sooäär (kel on vanamuusika tõlgendamise kogemus koostööst Andres Mustoneniga juba olemas) on seekord võtnud kitarril ette kanda Bachi viiulisonaadi c-moll ja flöödisonaadi C-duur ning soleerib ka orelisonaadis Es-duur. Heaks ansamblikaaslaseks on talle rikkaliku vanamuusika esitamise kogemusega pianist Ivo Sillamaa. Plaat on kokku pandud nii, et mainitud suurvormid kõlavad vaheldumisi Bachi väikevormidega (üks koraaliprelüüd ja aaria). Muuseas, ka barokiajastu kontsertidel oli niisugune vahemängude kasutamine suuremate teoste vahel iseloomulik.
Sillamaa–Sooääre plaadi üldisest kõlapildist ja tonaalsusest rääkides – kui keegi peaks arvama, et Bachi muusika ja elektrikitarr ei sobi kokku, siis ta eksib. Asi pole instrumendis, vaid Bachi muusikalise mõtte ja polüfoonia väljatoomise oskuses. Ja elektrikitarr iseenesest ei sea sellele mingeid piiranguid. Esitusliku terviku mõttes kõlavad kõige veenvamalt need Bachi teosed, mis on enim truud originaaltekstile. Näiteks flöödisonaat, mille Allegro-osa kõlab elektrikitarril lausa imekspandavalt virtuoosse sooritusena ning mille lennukust tasakaalustab hästi järgneva Adagio väljapeetud sammumotiiv klaveri bassiregistris. Kui rääkida karakterikujundusest, siis viiulisonaadi mõlemad Allegro-osad panid kuulama oma tokaataliku liikumisenergiaga. Väljendusrikka lisaväärtusena annab esitusele plusspunkte erinevate meloodiliste liinide polüfooniline väljatoomine. Samas ilus ja terviklik ansambli fraasikujundus pääses enim maksvusele orelisonaadi finaali kõlapildis ja tunnetuses. Mõningaid esituslikke küsimusi võib tekkida Bachi viiulisonaadi avaosa, Siciliano’t kuulates. Kas kitarriheli atakki poleks pidanud veidi pehmemaks keerama? Meloodilise kandvuse huvides tooni pikendama? Nii või teisiti, kuulanud selle plaadi läbi, tasub seda mõne aja pärast kindlasti veel kuulata.