_page-0001.jpg)
On kindlasti tähelepanuväärne, kui klassikalise koolitusega interpreet oskab end mõelda muusikalises tähenduses n-ö karbist välja, klassikalistest traditsioonidest pisut kõrvale. Flötist Peeter Malkov on oma esimese sooloplaadiga seda igatahes teinud. “Teiselpool flööti” muusika autoriks on varem heliloominguga mitte tegelnud Malkov ise, ta esitab oma loomingut altflöödil ja elektroonikal. Kolmes loos teeb löökpillidel kaasa Arvo Urb, kes on ka plaadi helirežissöör. Peab märkima, et kuna flöödi-elektroonika sonoristlikud värvimängud on plaadil üks põhilisi väljendusvahendeid, on helirežissööril olnud salvestamisel-miksimisel üsnagi oluline roll.
Kõnealuse plaadi üldine tonaalsus on mõneti depressiivne, muusikaliste kujundite osas sümpaatselt kummastav ja esitusliku mõttearenduse poolest suurelt jaolt improvisatsiooniline. Me ei kuule ühehäälset flööti, vaid tänu korduma jäävatele loop’idele ja mitmerealistele salvestistele tervet flöötide ansamblit. Ent nüüd tuleb mängu n-ö partituuri küsimus. Plaadi lugusid kuulates tundub, et Malkovile on mitmehäälse faktuuri puhul olnud olulisem pigem improvisatsiooniline kui kompositsioonilisest vormiloogikast lähtuv arenduslikkus. Selles mõttes võib siin leida analoogiat jazzmuusikaga, eriti loos “Blue 76 – Jeremy Steigi mälestuseks”, kus kuuleme atonaalselt improviseerivat, jazziliku tunnetusega flöödiansamblit, kuigi helikeelelt on asi jazzist üsna kaugel.
Laias laastus jagunevadki “Teiselpool flööti” lood kaheks: ühed on, nagu eelpool öeldud, kõlavärvikeskselt improvisatsioonilised ning teised toetuvad konkreetsele rütmimustrile. Viimased on kuulajale ilmselt pisut atraktiivsemad. Eriti “Kurbade ilmaratas”, milles paelub leidlik ja fantaasiarikas rütmipilt koos kummaliselt, kohati justkui vastu rütmi “lonkavate” minimalistlike kordustega.
Kui millegi kallal ka pisut norida, siis on see sonoristlike mänguvõtete teatud ühetaolisus. Näiteks kui kuuled korra mõnes loos pikkade kajadega flöödi-glissando’sid, siis on huvitav. Ent järgmises või ülejärgmises loos sedasama kuuldes ootaks juba midagi muud. Aga küll järgmisel plaadil (loodetavasti) kuuleb!