Uuel aastal värske hooga

Pärast härdaks tegevate kontsertide kuud oli värskendav kuulata pidulikku ja uhket kontserti “Kuninglik trompet”, millega 1. jaanuaril avati nädal aega kestnud seitsmes Tallinna Bachi muusikafestival. Oli rõõmustav, et kontserditiheda jõulukuu järel jätkus publikut ka uue aasta esimesele festivalile, ehkki piletihinnad kuulajat eriti ei soosinud. Nii on avakontserdi 25-eurose pileti üle varem kurtnud ka Ivalo Randalu (Eesti Kirik, 21. XII 2016), kuid esinenud muusikute hulka arvestades oli see pigem paratamatu. Aga kuni publik on nõus maksma, on kõik hästi.

Avakontserdil Tallinna Jaani kirikus kõlasid Henry Purcelli süit trompetile ja orelile, Rudolf Tobiase “Eks teie tea”, J. S. Bachi kantaadid “Lobe den Herren, den mächtigen König der Ehren” ja “Herr Gott, dich loben alle wir” ja viimasega samanimeline koraalieelmäng ning Georg Philipp Telemanni kontsert trompetile, viiulile ja tšellole. Kolmikkontserdi solistid olid Priit Aimla, Arvo Leibur ja Aare Tammesalu, kantaate esitasid just oma ajaloo edukaima aasta lõpetanud kammerkoor Collegium Musicale, orkester Concerto bachFest ning solistid Arete Teemets, Ka Bo Chan, Andreas Väljamäe ja Endrik Üksvärav viimase dirigeerimisel.

Muidu piduliku kontserdi vahele oli nelipühilaul “Eks teie tea” pikitud selleks, et viidata autori 100. surma-aastale. Kava terviklikkust rikkunud loo valik oli siiski hea, sest siin sai Collegium Musicale näidata end oma parimast küljest. Pehmekõlaline kooslus, mille ülemised noodid on sillerdavad ja alumised õhulised, on kammerkoor selle sõna parimas tähenduses. Esitus oli nauditav ka seetõttu, et harjumuspäraselt on “Eks teie tea” kõlanud massiivsemate kooride esituses. Sobilik partner oli ka Piret Aidulo mängitud Jaani kiriku väike orel.

Kantaat “Herr Gott, dich loben alle wir” sai Üksvärava interpretatsioonis pigem rõõmsa ja pisut lõbusagi karakteri, kuigi võinuks kontserdi kontekstis olla uhkem ja väärikam, nagu on ka esitustraditsioon. Akustika oleks nõudnud pisut aeglasemat tempot, sest praegu kadusid kiriku kajasse kõik sopranist madalamad hääled, kelle kanda olid mõlemas kantaadis peamiselt kiired vältused. Teises kantaadis olid uhkus ja väärikus väga hästi paigas, pannes kontserdile sobiliku punkti. Laulusolistidest, kes on end juba ammu kontsertlauljatena tõestanud, jättis parima mulje sopran Teemets. Tugevale häälele vaatamata suudab ta säilitada ilusa tämbri ning hoida vibrato’t meeldivalt tagasihoidlikuna. Solistidest tõstan esile ka kammerlikku Üksväravat, kelle laul oli heas mõttes lihtne. Kantaate varjutas pisut siiski see, et koor, kelle trump on a cappella kammerkoorimuusika, jäi kõlatugevuselt alla suhteliselt suure puhkpillikoosseisuga orkestrile. Nii oli kontserdi kõige mõjusam teos hoopis Telemanni kolmikkontsert, kus polnud võitlust tasakaalu pärast ning kõlapilt seetõttu meeldivalt detailirohke.

Festivali 16 kontserdist kuus kandsid pealkirja “Orelikolmveerand”. Neist esimesel soleeris Nigulistes prantsuse organist Edouard Oganessian, kes estofiilina siin varemgi korduvalt esinenud. Nüansirikkuse ja tämbrivaliku kõrval meeldis kõige rohkem tema kavavalik. Alustuseks äratas ta rohkearvulise publiku Bachi G-duur fantaasiaga, kus dramaatiline ja paksukõlaline järgnevus kõlab katkematult üle kuue minuti, enne kui lõpuks laheneb, sedagi kõige dramaatilisemasse, vähendatud juhtseptakordi. Seejärel lubas ta Max Regeri ja Bachi helgete teostega vajuda kuulajatel oma mõtetesse, enne kui lõpetas Bachi uhke prelüüdi ja fuugaga D-duuris BWV 532. 5. jaanuaril esinenud noorema põlvkonna organist Tomi Satomaa rõhus kavas pigem virtuoossele näpujooksule ja jalatehnikale, kuid lubas seejuures liiga palju juhuslikke eksimusi ja ka tempokõikumisi. Kõlasid mõnevõrra lühemad miniatuurid Bachilt ja tema kaasaegselt Gottfried August Homiliuselt. Huvitav oli vaikne, lausa vaevukuuldav interpretatsioon koraalitöötlusest “Meine Seele erhebt den Herren” BWV 648, mis pidi kahjuks alla jääma sosistavale publikule. Kontserdikuulajate käitumine on kahjuks teinud viimasel ajal tuntava vähikäigu. Meeldiv on aga see, et ikka ja jälle püstitatakse orelirõdule kaamera ja publiku ette suur ekraan, et inimesed saaksid rohkem aimu organisti tegevusest ja koostööst assistendiga.

Festivali neli kammermuusikakontserti anti Nigulistes Notke “Surmatantsu” koduks olevas Antoniuse kabelis. Mõte, et intiimsema kavaga kontsert võiks toimuda niivõrd väikeses ruumis, tõstis ootused ehk liigagi kõrgele. Meenusid Viljandi vanamuusikafestivali kunagised kontserdid Bonifatiuse gildi pööningul või tuntud pärimusmuusikafestivalide vaiksemad kontserdid Käsmu ja Kassari kabelis, kus esinejate lähedus, ruumi erilisus ja “kilukarbitunne” on andnud elamusele tohutult juurde. Kontserdil “Kontrapunkt II” seda ei juhtunud, sest esinejad olid viidud ruumi kaugemasse nurka, kontakt publikuga jäi nõrgaks ja ruumi potentsiaal seega kasutamata. Halvem oli aga see, et iga eesti tippinterpreedi – Arvo Leiburi, Oksana Sinkova, Kirill Ogorodnikovi ja Lembit Orgse – ülesastumine jäi vaid kümne minuti ringi ning kokku kestis kontsert u 35 minutit, mis 17–20-eurose piletihinnaga kuidagi kokku ei sobi.

Tänavu oli festivalil tinglikult koguni kolm kokkuvõtlikku galakontserti, millest esimene sisaldas ka festivali suurimat küsimärki. Kui mullu said muusikasõbrad osa Bachi a-moll viiulikontserdist, kus Kristjan Kannukene soleeris elektrikitarril, siis tänavu tegi ta debüüdi klassikalise lauljana. Nimelt esitas “Eesti otsib superstaari” 2015. aasta finalist kontserdil “Orel+” Bachi kantaadi “Der Friede sei mit dir” bassisoolot. Festivali kunstilise juhi Andres Uibo idee polnud siiski nii äärmuslik, kui esmapilgul tundub. Muusika- ja teatriakadeemias õppiv Kannukene on olnud poistekoori Kalev pikaajaline laulja ning vaid nädal varem olid Bachi solistina üles astunud näiteks džässlaulja Elina Hokkanen ja Marek Jürgenson ansamblist Regatt. Enne Kannukest oli sel kontserdil lavale astunud teisigi esinejaid, kes tegid sellest suurepärase kontserdi. Vaheldumisi, justkui barokiajast tuntud virtuooslikkuse duelli vormis (meenutagem kasvõi filmi “Farinelli”) musitseerisid orelirõdul Piret Aidulo ning publiku keskel Oksana Sinkova, Arvo Leibur ja Aare Tammesalu. Meelde jäid Aidulo mitmekülgsus, Sinkova tehniline võimekus ja siirus, Leiburi sissepoole ja Tammesalu väljapoole suunatud emotsionaalsus. Kuidas laulis aga Kannukene, kes pidi oma debüüdi tegema selliste nimede ettevalmistatud pinnaselt? Kannukene laulis teatraalselt, nagu oleme harjunud kuulma teda Rein Rannapiga musitseerides, ja tugevalt kaashäälikuid rõhutades. Vokaali kvaliteeti pärssis aga alati pisut ülespoole suunatud lõug, mis viis solisti hääleaparaadi krampi. Pikkadel nootidel sai ta hääle hästi resoneerima, kuid lühikestel tal selleks aega polnud. Partii oli talle ka natuke keeruline ja kohati liiga kõrge. Kannukese kahjuks rääkis seegi, et tal tuli rinda pista suurepärase viiuldaja Mari-Liis Uibo ja sopranipartiid laulnud Ka Bo Chaniga. Kui avakontserdil oli kontratenoril kulunud sisseelamisaega, enne kui hääl korralikult kõlama hakkas, siis nüüd oli tema laul väga klaar ja enesekindel.

Pärast festivali eelviimasel õhtul Estonia kontserdisaalis antud “bachFesti galat”, mille kavas olid muu hulgas 5. “Brandenburgi kontsert”, toimus veel kolmaski galakontserdi mõõtu sündmus, kui festivali lõppkontserdil kõlasid viie organisti esituses kõik viis Bachi tokaatat ja fuugat (neist üks “Tokaata, adagio ja fuuga”). Ühest küljest sai kontsert nii küll pisut ühekülgne, kuid tõi teisest küljest esile erinevat päritolu organistide temperamendierinevuse. Nii sai ekstravernte soomlane Tomi Satomaa särada taas oma tehnikaga, nagu ka Andres Uibo. Lätlane Aivars Kalējs oli rohkem väljapeetud, kuid kõige nauditavam oli kuulata peenekoelise stiiliga Edouard Oganessiani ja stoilise rahuga pillist üle olnud sakslast Hartmut Rohmeyerit. Selgelt elavnes rahvas siis, kui Kalējs mängis esimesed noodid kuulsast d-moll tokaatast. Ilmselt oli Saale Fischeril õigus, kui pidas festivali pigem “laiema suunitlusega muusikaürituseks” kui “friikide gurmeepeoks” (Sirp 16. I 2015). See teeb korraldajatele au, sest pigem elitaarse kunsti alla kuuluv orelimuusika on pandud kõnetama laiemat publikut.

Juba seitsmes, kuid Niguliste uusaastakontsertide sarjana varemgi elanud festival on juurdunud kindlalt kultuurikalendrisse. Publik on jäänud sellele truuks ja esinejate kvaliteedis hinnaalandusi ei tehta. Nii väärikal festivalil on justkui kõik paigas, kuid mosaiiki ei sobitu siiski üks tükk – kavalehed. Flaierimõõdus lehekeste äärmuslikem näide oli avakontserdil, kus lisaks teoste loetelule oli ära toodud veel üksnes “Te Deumi” teksti tõlge koos nelja lausega selle ajaloo kohta. Paraku “Te Deum” sel kontserdil ei kõlanudki. Ehkki kantaat “Herr Gott, dich loben alle wir” tugineb mõnevõrra “Te Deumi” tekstil, ei ole see kaugeltki sama. Kavas olnud teise kantaadi tõlget ega ka teoste annotatsioone aga polnudki. “Kahjuks” on teised Eesti festivalid tõstnud kavalehtede lati liiga kõrgele. Muus osas oli väga kena festival.