_page-0001.jpg)
Sel hooajal nii Eesti kui välismaa soliste tutvustava sarja “Kuningas Nigulistes” novembris toimunud teisel kontserdil säras Sibeliuse akadeemias organistihariduse saanud Kristel Aer. Mitmekülgne muusik, kes kontserttegevuse kõrvalt jõuab tegelda veel nii õpetamise, festivalikorralduse kui ka laiemalt Eesti oreliasja ajamisega, oli kava koostamisel silmas pidanud nii reformatsiooni 500. aastapäeva kui ka Niguliste kiriku võimalusi luterlik-kontsertlikku orelimuusikat mitmekülgselt avada.
Kahe poolega kava algas kiriku väiksemal barokkstiilis orelil J. S. Bachi ja J. P. Sweelincki teostega ning jätkus peaorelil läbilõikega XX sajandi heliloomingust. Kõlasid Karg-Elerti, Ester Mägi ja H. Howellsi teosed ning just selleks puhuks valminud “ahjusoe” uudisteos “Weil sie die Seelen fröhlich macht” (“Sest et ta hinge rõõmsaks teeb”) Jüri Reinverelt. Pala, mis on päeva- ja teemakohaselt saanud pealkirja Martin Lutheri sõnadest muusika enese kohta, teeb helilooja sõnul ühtlasi kummarduse prantsuse organist-heliloojale L.-N. Clérambault’le. Tegelikult kumas Reinvere orelipalast läbi veel teinegi prantslane, täpsemalt C.-M. Widori 5. orelisümfoonia energiline tokaatarütm ja elaan. Siiski väldib Reinvere mineviku otsest tsiteerimist, vagaduse ja polüfoonia asemel ruulivad hoopis huumor ja jazz.
Valdavalt näib, et praegu aktiivses loomefaasis olevad heliloojad eelistavad orelile pigem (sooloteoseid) mitte kirjutada. Teisalt kurdavad mängijad ka, et valminud partituurid on kas igavavõitu või vastupidi, akustilise tulemusega võrreldes ebaproportsionaalselt keerukad. Endise organistina pilli hästi tundva Reinvere pala orelile on aga nii kuulaja- kui esitajasõbralik ning jääb suure tõenäosusega (kiriku)muusikaelus käibele. Seda enam, et žanrimääratluseta teos on esiettekandejärgsetel nädalatel organistide poolt pjedestaalile asetatud kui arvatavalt Eesti esimene orelitokaata!
Neid eelpool toodud sõnu, mis Luther öelnud muusika kohta, võiks aga vabalt kasutada ka esituse kohta sel õhtul. Ühteaegu kodus nii ajaloolises interpretatsioonis kui ka modernses muusikas, oli fenomenaalne, missuguse iseenesestmõistetavusega pani Aer kõlama kaks eri sajandit ja maailma, kõrvutades näiteks luteri koraali “Üks kindel linn ja varjupaik” esmalt Bachi ja hiljem Karg-Elerti loomingus. Tema aus ja kvaliteetne esitus paitas hingi, ja neid oli kohale tulnud palju.