_page-0001.jpg)
Kas tõesti ootasime seda plaati tervelt kuus aastat? Just nii palju on möödunud aega Kosmikute eelmisest albumist “Öö ei lase magada”. Iga oodatud aasta eest oleme nüüd saanud tasuks väärt pala ja veel kaks pealekauba. Nagu Kosmikutel tavaks, on muusika loonud kitarrist Aleksander Vana ja nii on kitarril endiselt kandev roll. Lisaks tuttavlikule, kuid varasemast tunduvalt vähem nurgelisele, valdavalt tumemeelsele rifirockile, milles kitarri toetavad Kõmmari minimalistlik bass, Kristo Rajasaare Led Zeppelini meenutav trummibiit ning kõige kohal trooniv Hainzi enamasti retsiteeriv vokaal, on bänd seekord püüdnud leida mitmekesisemaid kõlasid. Maestro Elmu Värk on teinud selle nimel helipuldis head tööd. Üle kümne minuti pikk, eepilised mõõtmed omandav avapala “Õnnetus” kulmineerub Värgi vana võitluskaaslase Mati Vaarmanni paatoslike klahvpilliakordidega. Heliteose teksti autorite reas seisab Shakespeare’i, Sophoklese ja Tammsaare kõrval Kristo Rajasaare nimi. Kantrimaigulise “Sõbral külas” ja bluusiliku “Sanitaarmasina” tekstid on Aleksander Tombergilt, “Pärsia vaip” ja “Kõigil on alati õigus” Mait Vaigult. Viimati mainitud palas kuuleme ka neljaliikmelist koori. Nimiloo “Sügis sanatooriumis” juhatab sisse Andres Peetsoni mängitud ning rockiloo puhul esmalt täiesti absurdsena mõjuv jahipasun, seejärel hakkab kõlama justkui kusagilt tuttav vallatu kitarrikäik. Muidugi, see on ju vihje Apelsini “Rahvamatkale”! Võib vaid ette kujutada, kui palju nalja sai pala salvestades ja sellele ühiselt lauluridu nuputades. Jaan Pehki tekstile valminud “Leinapealinn” lõpetab albumi kuidagi ootamatult ja rahutust tekitavalt. Ajadki end diivanilt püsti, et plaat uuesti mängima panna, sest ühe kuulamiskorraga ei saa siit kaugeltki kõike kätte. Albumi transilaadse meeleoluga harmoneerub Kosmikute ihupiltniku Viktor Koškini kaanefotode seeria, millel näeme bändiliikmeid uitamas tontliku auraga mahajäetud sanatooriumis kusagil Saksamaal. Kosmikud, kuhu edasi?