Lahkhelid. Eplik/Randalu / Mortimer Snerd

Kui esimese albumi kõlapilt reetis kontserdisaali atmosfääri, siis “Lahkhelides” ei ole see enam ilmselge, seda tuletab meelde alles päris lõpus plahvatav aplaus. Kontserdisaalis sündivat pingestatust ja esitaja-kuulaja sünergiat säilitades on saavutatud puhas stuudiokõla. Lisaks iseloomustab plaati debüüdiga võrreldes sujuvam ja põhjendatum elektroonika doseerimine. Nii nagu “Kokkukõla”, on ka “Lahkhelid” üles ehitatud tugevatele kontrastidele. Helgus ja käredus, voolavus ja kandilisus, soojus ja karmus, õnn ja meeleheide. Andres Ehini tekstile loodud tammuv “Varielu”, raiuva tekstuuriga “Homne päev” ja Runneli allikas-sädelevasse muusikavoolu suunatud “Virgumine” valmistavad kuulaja ette laskuma palade “Pöördumatult külm” ja “Marginaal III” tumedatesse keerdkäikudesse. Vaevatud “Nõgesed” otsivad teed maa-alustest käikudest pinnale ning alles päris lõpus antakse hõlpu ja rännak kuulaja sisekosmoses lõpeb helgel noodil. Imeõrn “Hurraa” ning rakutuumani laululooja Epliku kreedo “Lauludest ja muust” toovad meid jälle päevavalgele.

Plaat “Lahkhelid” haarab kuulaja tundenärvist kinni. Immutab oma narmasjuured tema kudedesse. Tihkelt. Igale kuulajale ei pruugi enesepeegeldus nii vahedalt tabavas duo muusikas meeldidagi. Osadele võib see aga pakkuda põneva rännaku enesesse – oma olemuse heledusse ja tumedusse. Kuid seda vaid siis, kui albumit kuulata tervikteosena, isikliku, segamatu kontserdina oma elutoas.

Justkui eile, kuigi tegelikult koguni seitse aastat tagasi ilmus plaat “Kokkukõla”, millele eelnenud kontsertidega tekkis duole Vaiko Eplik ja Kristjan Randalu kindel kuulajaskond. Plaat võitis ka Eesti Muusikaauhinna jazzi kategoorias. Nüüd siis “Lahkhelid”. Mis on nüüd erinevat, võiks küsida. Samad mehed, sama suhe enda loomingulisusse ja tööeetikasse.

Kammerlik koosseis keeldub ka “Lahkhelidel” kammerlik kostumast, jutustamise oskus ja enese kehtestamine on sedavõrd võimas. Väheste vahenditega “lavastatakse” rikkalikke muusikamaastikke. Ikka valdavalt Epliku juba ilmunud looming duole omastes töötlustes, sekka üks Randalu instrumentaal ning üks osa Jaan Räätsa tsüklist “Marginaalid”, mille töötlemisega duo samuti vahepealsete koostööaastate jooksul on tegelnud.