Igaüks meist on instrument. Gidon Kremeri mõtteid

07/09/2017

Tänavu täitus 70 eluaastat legendaarsel viiuldajal Gidon Kremeril. Et tegu ei ole mitte ainult andeka muusikuga, vaid ka küllaltki kriitilise mõtleja ning hea kirjutajaga, ilmneb loodetavasti põgusast katkendist tema raamatust “Ülemhelid” (“Обертоны”, Moskva, Agraf, 2001). Raamatu on eesti keelde tõlkinud Anne Sarrap, kuid see ei ole seni leidnud kirjastajat. Lõigud valis Virge Joamets.

 

Järjest sagedamini tundub mulle, et elu sarnaneb lunapargi atraktsioonidele. Kord järsk pööre, kord peaaegu kombatav viirastus ... Vagunid rapuvad, kihutavad teadmata suunas. Õudne ja naljakas sulavad ühte.

 

Nii ka nendes märkmetes. Peaosade esitajate hulgas on kaasaegseid, kes tallavad meie maa “päikeselist poolt”, ja neid, kes, läbinud kärarikka elutee, leidsid, loodetavasti, rahu taevas ... Mind jälitavad kõikjal nii nende kui ka teiste varjud; enamikul juhtudest osalised ise ei mäletakski mõningaid lugusid. Mida tähendas Maria Callasele noore, olgugi paljutõotava viiuldaja tervitus? Üks kätlemine tuhandete hulgas ... Sellele aga, kes ta kätt hoidis, oli see kõige tõenäolisemalt erutav mälestus. Nii suhteline on maiste emotsioonide sümboolika. Absoluutne on vaid nende haprus. Kui ma siiski tahan sõnadega kinnitada neid või teisi sündmusi, siis kõige enam seepärast, et elukogemus on minu jaoks alati olnud kallihinnaline.

 

Vagunike, võtnud kiirust, peatub ootamatult, kära kulissides vaibub, et pöörde järel taas reisijaid jahmatada. Erinevalt butafooriast klopib meie süda tõeliselt. Kas mitte seepärast pole soov kellegagi jagada naeratust, aga võibolla ka pisarat esile kutsuda, nii ahvatlev?

Kas ma tean tervistavat vahendit? Ühte, usaldatavat võin kohe soovitada: ärge andke järgi paanikale, ehk ameerikalikult – keep cool! Teine “eliksiir” sarnaneb pigem hoiatusele: ärge unustage, et me mitte ainult ei mängi instrumentidel, vaid igaüks meist on ise instrument, sõltuv ilmast ja meeleolust. Erinevalt elektroonikast ei saa meie sees akut laadida või patareisid vahetada. Kunstiteos ei teki käsu peale, vaid – ja sedagi õnnelike olude kokkulangemise korral – tänu kunstniku erakordsele kontsentratsioonile ja valmisolekule endast kõik anda. Väline ilm, meid vahetult ümbritsevad inimesed osutuvad tihti selleks nakatavaks ja kõrvalejuhtivaks miljööks, mis mitte ainult kaasnevad eduga, vaid tihti takistavad seda. Häda artistile, kunstnikule, kes satub üldise huvi mädasohu või negatiivse sõltuvuse põllule.

 

Loomingu nõiduslikud hetked on – nagu tõelised kalliskivid – haruldus odavate kurinatega täidetud maailmas.

 

Loe edasi Muusikast 8-9/2017

 

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload