... suurt talenti ei saa peita ühegi väljendusvahendi taha

Kuldar Sink aastal 1966.

 

1959. aasta septembris, asunud õppima tolleaegse nimega Tallinna muusikakooli (nüüdne Otsa kool), kohtasin ühel päeval maja treppidel huvitava välimusega noormeest, kes eriti ei suhelnud, vaid ajas mingeid omi asju. Tema silmatorkav sarnasus noore Dmitri Šostakovitšiga oli see, mis tähelepanu äratas. Ärksamad meist teadsid, et tegemist on üliandeka noore heliloojaga, kes õpib Veljo Tormise juures kompositsiooni – sellist eriala küll koolis ei olnud – ja Elmar Peäske juures flööti. Kuldar Sink, kelle sünnist möödub 14. septembril 75 aastat, oli selleks ajaks juba vähemalt kolme avalikult esitatud klaveriteose autor, need olid “Kolm karakterit”, “Kolm prelüüdi” ning “Motoorne burlesk”. Kõik kolm kannavad loomeaastat 1958. Tõhusa tuule sai alla neist viimane, “Motoorne burlesk”, mida vist esimesena esitas mees, kes oli üliandekas ja -edukas igal alal, mida puudutas, kuid kahjuks vara lahkus. Tiit Kaskneem (1940–1960) oli ühtaegu ainus tennisist (treener Evald Kree), kes noorteklassis sai päris edukalt vastu suveräänsele Toomas Leiusele, kui ka pianist (Hilja Olmi ja Bruno Luki õpilane), kes lennult haaras noorte heliloojate teoseid (Sink, Ivalo Randalu), õppides ise samal ajal nii muusikakoolis kui 20. keskkoolis (Tallinna ühisgümnaasium), mille lõpetas kuldmedaliga.

 

Kuldaril aga hakkas looming jooksma väga tormiliselt: aasta 1960 sisaldab juba seitse oopust ja kõigil neil on eluõigus tänaseni. Järgmist aastat nimetatakse tema biograafias seoses astumisega Leningradi konservatooriumi Andrei Petrovi kompositsiooniklassi. Ilmselt vastab tõele ka see, et ta õppis seal nn kaugõppes kuni aastani 1966. Põhjusena, miks ta astus sinna, aga mitte Tallinna konservatooriumi, nimetatakse tema pärinemist vaimuliku perekonnast. 1961. aastal suhtlesime Kuldariga päris tihedalt, ka teemal, kuhu minna edasi. Mõlemal mõlkus meeles Leningrad, kuna sealt olid juba tulnud Neeme Järvi, Uve Uustalu, sinna olid läinud koolivennad- viiuldajad Lemmo Erendi ja Priit Bernhardt. Ma ei mäleta, et ta üldse oleks püüdnud Tallinna konservatooriumisse astuda. Kuldar töötas juba flötistina teatri orkestris ega tahtnud/saanud sellest loobuda majanduslikel põhjustel, mis tingis ka valiku kaugõppe kasuks.

 

Nüüd tema õppejõust Andrei Petrovist. NSVLi rahvakunstnik Andrei Petrov (1930– 2006) on tuntud filmimuusika populaarse autorina (üle 80 filmi), nende hulgas “Amfiibinimene” (1961), “Ma kõnnin Moskva tänavail” (1963), “Ettevaatust, auto!” (1966), “Armastus tööpostil” (1977) jne.  Kuid ei meenu ega näidanud ka otsingud, et sama Andrei Petrov oleks õpetanud Leningradi konservatooriumis. Meenub vaid, et minu küsimusele, mida Andrei Petrov talle õpetab, vastas Kuldar naerdes, et see pole üldse see Petrov, koos selgitusega, et kui palju on Venemaal Ivanove, Petrove ja Sidorove ...

 

Aja jooksul arenes Kuldari looming järjest radikaalsemaks, eriti pärast 1965. aastat, mil ta (koos Pärdiga) külastas festivali “Varssavi sügis”. Sellest hoolimata toimus ettekandeid hulganisti ja publiku huvi oli püsiv. Tähelepanu väärib tõik, et Kuldar Sinki võib nimetada kammerheliloojaks, sest tema loomingu suurimad koosseisud piirduvad kammerorkestriga, kuid enamik on väikesed, sageli ebastandardsed kammerkoosseisud või hoopis sooloklaver või -flööt või -tšello. Milline oleks olnud tema valminud ooperi ettekande koosseis, jääb igavesti saladuseks.

 

Ikka ja jälle tunnen soovi tsiteerida Eduard Tubina poolt Arvo Pärdi tšellokontserdi kohta öeldut: “... suurt talenti ei saa peita ühegi väljendusvahendi taha”, mis sobib ka Kuldar Singi loomingu iseloomustamiseks. Ükskõik millisest tema elu- või loomeperioodist teoseid kuulata, alati prevaleerivad ausus ja siirus. Kammermuusikuna uskus ta loomingu progressi ja isoleeris ennast ümbritsevatest ebameeldivustest, ehkki ta neile aeg-ajalt ka alla andis.

 

Loe edasi Muusikast 8-9/2017

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload