_page-0001.jpg)
Üks eesti väärikamaid suvemuusikasündmusi, Suure-Jaani muusikafestival tähistas seekord oma 20. toimumisaastat. Heliloojatele Kappidele pühendatud festival tõstab eriliselt esile Eesti heliloojaid ja muusikuid, tähtsustades ja hoides ajalist järjepidevust meile kultuurilooliselt nii olulises paigas. Sageli pühendatakse festivale kitsale muusikastiilile või konkreetsele pillile, Suure-Jaani festival aga näitab oma eklektilise laiahaardelisusega ilmekalt, et põhiolemuselt on kogu muusika üks. Olgu soolo- või orkestrikontsert, klassika või rahvalik muusika, iga stiil leiab oma andunud kuulaja.
Üks selle festivali fenomene ongi tema eriline publik – spetsiaalselt Lõuna-Eestisse tulnud fännid, aga eriti muidugi kohalikud inimesed, kes osalesid kõigil sündmustel. Ükskõik, kas töö- või puhkepäeval – ikka leiti mahti tulla. Kohalike traditsiooniliste muusikaürituste tähtsus ja suur edulugu seisnebki lojaalse ja pakutavat tänumeeles hindava kuulajaskonna kasvatamises. Tihtipeale ei jälgi isegi Estonia kontserdisaali külastavad erudeeritud muusikasõbrad esitatavat sellise keskendumisega ja hiirvaikselt kui Suure-Jaani inimesed ERSOt kontserdiks kohandatud koolivõimlas. Teine fenomen, mida kogu olemusega tunnetasin, on Suure-Jaani tohutu külalislahkus – õiteilus linnake, erinevad kontserdikohad ja eriliselt lahked inimesed majutuspaikades, kauplustes, söögikohtades. Kolmandale fenomenile juhtis mu tähelepanu festivali kunstiline juht Andres Uibo, kes ütles, et sellisest muusikute vahetust suhtlusest, mis Suure-Jaani festivali pingevabas õhkkonnas tekib, tuntakse argipäevadel suurt puudust.
Mul õnnestus kuulata peaaegu kogu pakutud vaheldusrikast programmi. Festivali pidulikule avamisele järgnes suurejooneline üle-eestiline vaimulik laulupäev pealkirjaga “Üks kindel linn ja varjupaik”, millega tähistati nii Eesti vabariigi kui ka Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku 100. ja reformatsiooni 500. aastapäeva. Osales enam kui 1200 lauljat ja 150 pillimängijat. Imeline ilm tõi kohale palju kuulajaid, kes lisaks uhkele kontserdile võisid uudistada Jaanus Siimu varasemate festivalide ainelist fotonäitust, maiustada Suure-Jaani perenaiste aiakohvikutes, osaleda kohaliku õpetaja Kristi Sääse juhitud kirikuekskursioonidel ning kohtumisel teoloogist rännumehe Arne Hiobiga. Sarnased lõunatunnid huvitavate külalistega toimusid ka järgmistel päevadel. Minu jaoks oli põnevaim Kristel Pappeli modereeritud vestlus Harry Liivrannaga, kes kergitas pisut saladuskatet kultuuriatašee igapäevatöö köögipoolelt.
Pärast suurt laulupidu jätkus festival märksa intiimsemalt, aga mitte vähem sisukalt. Mati Turi (tenor) ja Martti Raide (klaver) kontsert “Ussisõnad” koosnes peamiselt Mart Saare lauludest. Mõnusa seltskondliku koosviibimise õhustiku tekitasid esinejate vaherepliigid, mis avasid sügavuti esitatava sisu ja tähendust omas ajas. Mati Turi sõnul on Mart Saare lauluvorm absoluutselt täiuslik, see on lakooniline, konkreetne, täpselt sõnale vastav ja meie kõigi kohus on seda ka maailmale tutvustada. Kontsert tuletas meelde, miks ma nii väga kammerlaulu armastan – lühikeses, täpses vormis väljendatakse midagi äärmiselt terviklikku. Suurepäraselt olid esitatud Saare šedöövrid “Ennemuiste”, “Mis see oli?”, “Ta tuli”. Täiesti hiilgavalt sisustasid interpreedid Tormise minimalistliku vormiga haikusid. Turil on imponeeriv võime liikuda kammerlikest piano-nüanssidest ooperlikku suurusesse. Tema keskendunud esitus toob esile kõik teksti ja meloodia peensused, samas on ka kõige kõrgemad noodid lauldud meheliku kandvusega. Raide pianism ei muutu kusagil pealetükkivaks, ta on delikaatne ja paindlik ansamblist, kes vajadusel julgelt soleerib, andes igale laulule oma isikliku vaatenurga. Ei saa jätta mainimata, et Kondase maja saal, kus toimub nii kõrgetasemelisi kontserte, vajab uut klaverit, olgugi et olemasoleva instrumendi arhailine kõla lisab näiteks Mart Saare loomingule teatavat ajastu autentset hõngu.
Suure-Jaani festivalile kutsutud esinejad ja sealsed kontserdipaigad üllatavad ka kõige nõudlikumat maitset, lisaks balansseeritakse osavalt akadeemilisuse ja rahvalikkuse vahel. Näiteks võib tuua Kirill Ogorodnikovi (klassikaline kitarr) kontserdi Energia talu teemajas ja ansambli Kukerpillid Tääksi vesiveskis. Suure-Jaani kirikus andis elamusliku kontserdi RAM, Olustvere lossis toimus EMTA ooperistuudio etendus (Henry Purcelli “Dido ja Aeneas”). Vanaõue puhkekeskuses aga esinesid lausa ühes kavas klassikat esitav kammerorkester Concerto BachFest (solistid Oksana Sinkova flöödil ja Daniel Kogan viiulil) ning vanameister Lembit Saarsalu (saksofon), kes esitas rahvamehena kergemat repertuaari, pannes orkestri improviseerima ja rahva tantsima.
Ootasin suure huviga festivali raames toimuvaid konkursse. Minu suureks üllatuseks oli osavõtt äärmiselt kesine. Jääb arusaamatuks, miks selline huvitavat väljakutset esitav ja viisaka preemiafondiga omamaine konkurss ei paku meie noortele lauljatele-heliloojatele huvi. Žürii (Martti Raide, Leili Tammel ja Mati Turi) pidas kõiki osalejaid siiski preemia vääriliseks. Villem Kapi nimelisel heliloomingu konkursil “Uus laul” pälvis I preemia ja Suure-Jaani valla eripreemia Mari Amori laul “Ma kordan, aiva kordan nagu narr” (sõnad Indrek Hirv). VIII Mart Saare nimelisel lauljate konkursil pälvisid II koha Merit Kraav ja Kristjan-Jaanek Mölder (kes sai ka Suure-Jaani valla eripreemia). Klaveripartnerina said tunnustuse osaliseks Piia Paemurru ja Jaan Kapp.
Suurima muusikaelamuse sain seekord hilisõhtusest kontserdist, mis toimus Suure-Jaani õigeusu kirikus. Esines Püha Danilovi kloostri meeskoor Moskvast (kunstiline juht Georgi Safonov). Esimesest hetkest alates võis nautida koori äärmiselt ühtlast puhast vokaali, mida võimendas suurepärase akustikaga kirik. Elamusele lisasid slaavilikku autentsust eriliselt madalad bassid, kelle kopsumaht tundus olevat lõputu – paistis, nagu nad ei vajakski hingamist. Targalt üles ehitatud kava algas mõtlike vanavene kirikulauludega XV–XVIII sajandist, järgnesid uuemad jutustavad vaimulikud värsid ja lõpetuseks esitati temperamentseid kasakalaule, mis ei jätnud kedagi külmaks. Dirigendi südamest tulevad tänusõnad olid suunatud kogu publikule ja igaühele eraldi ning tekitasid kontserdi järel sügava hingelise rahulolu tunde.
Üllatuslikult osutus muidu igati meeldiva ürituse meepotis tõrvatilgaks viimasel hetkel ERSOt dirigeerima kutsutud vene päritolu Alexander Prior, kelle renomee tõotas tõelist sensatsiooni. Kuuldavasti ei leidnud noormees aga proovides orkestriga kuidagi ühist keelt ning käitus ka kontserdil üleolevalt ja arusaamatult. Intervjuus Klassikaraadiole tunnistas Prior, et olenemata sellest, et ta püüab vaid väljendada seda, mida helilooja on kirja pannud, peetakse tema interpretatsiooni tihti ekstsentriliseks ja tal on raske orkestritäit kogenud, tarku ja andekaid muusikuid oma nägemuses veenda, aga ta loodab, et suutis neile siiski edastada oma energeetilise laengu. Tõesti, ERSO mängis professionaalselt ja Venemaa viiuldajate dünastia järeltulija Daniel Kogan soleeris Artur Kapi teoses “Fantaasia teemale B-A-C-H” suurepäraselt, aga dirigendi arrogantsus, kui ta kontserdi lõppedes lihtsalt lavalt minema tormas, tundus uskumatult lugupidamatuna nii muusikute kui publiku suhtes.
Õnneks ununes see fopaa kiirelt, sest oodatuim sündmus, aastaid Suure-Jaani festivali publikumagnetiks olnud päikesetõusukontsert Hüpassaare soos täitis kõik ootused ja enamgi. Tegu on kahtlemata maailma kõige ökoloogilisema ning kaunima kontserdisaaliga, mis annab lisaväärtuse mistahes muusikateosele. Omaette elamus on öine kontserdile minek, vaikne ja salapärane, müstiline inimeste kogunemine ühes väega kohas, kus kohtuvad loodus, muusika ja fanaatilised kogemusteotsijad, kes soovivad seda kaunidust endas kõige puhtamal kujul talletada. Täielik hääletus, sügavtumedad rabajärved, ümberringi ilutsemas sookailu- ja murakaõied. Eesti Sinfonietta esitas lisaks heliloojate Kappide teostele koos solistide Ingrid Pauli (plokkflööt) ning Daniel Koganiga hetke ja kohaga harmoneeruvaid teoseid, põhiliselt Antonio Vivaldilt, aga ka Jacob van Eycki “Inglite ööbiku” ning loomulikult päikesetõusu tervitava Griegi “Hommikumeeleolu”. Ja kuigi öö oli näpistavalt külm, oli päeva algus tõepoolest imeline!
Festivali emotsioone kokku võttes jäi enim kummitama tunne, et osaluse kaudu on mind omaks võetud. Meenus loetud artikkel sellest, kuidas mõtestati külalislahkust varakristluses (Üllas Tankler, “Külalislahkus”, ajakiri Koduteel, 2003 nr 6). Külalislahkus oli protsess, mille käigus võõras inimene muutus külaliseks. Võõras võeti küll alati vastu, aga seejuures hinnati esmalt tema usaldusväärsust. Kes ennast tõestas, sellest sai külaline, keda koheldi austusväärselt, tähelepanelikult ja heldelt. Kui on aeg minna, ei lahku võõras kunagi sama staatusega, millega tuli. Kui ta ei lähe vaenlasena, siis saab temast sõber, kes levitab peremehe kohta kiidusõnu. Mina tundsin end festivalil hoituna, muljed on ülevoolavalt soojad ja loodan, et kogen seda kunagi veel. Kes Suure-Jaanis käinud, saab aru.