• Ia Remmel, Nele-Eva Steinfeld, muusikaajakirjanik

Kammerdialoogid II

Järg Muusika mainumbris ilmunud kammerkontsertide hooaja ülevaatele.

Nele-Eva Steinfeld: Klassikatähtedest noorte muusikute Sten Heinoja ja Marcel Johannes Kitse kammerkontsert 28. märtsil Estonia kontserdisaalis oli kindlasti selle aasta üks eredamaid kontserdielamusi. Need kaks pakkusid sisukama õhtu kui nii mõnigi kogenum kolleeg, ja seda üpriski täis saalile. Esitus lausa särises energiast ja elujõust, ei ühtegi tuima fraasi. Kontserdi romantiline algus Schumanni “Fantaasiapaladega” avas kõige paremini just tšellist Marcel Kitse tugevaid külgi, Heinoja partii oli meisterlikult esitatud, läbi tunnetatud ja polüfooniliselt mitmetasandiline. Ja milline Beethoveni sonaat A-duur! Olles seda teost ise mänginud ja palju kordi erinevas esituses kuulnud, võin öelda, et seal oli palju värsket ja üllatavat. Šostakovitši sonaat tšellole ja klaverile oli esitatud suure haardega ja Piazzolla “Le Grand tango” oli põnev avastus ning tõsisema kaaluga teos kui selle helilooja tavapärased tangod.

Ia Remmel: Pärast seda kontserti jäin mõttesse, et mis see on, mis teeb ühe kontserdi nii elavaks, süstib rõõmu ja energiat. Professionaalsust ja head pillimänguoskust on ju kõikjal, aga midagi nähtamatut ja samas siiski hoomatavat jääb sageli puudu. On vaja veel mingit tabamatut sarmi, jäljendamatut isikupära ja ka seda, et interpreet ei oleks n-ö liiga tagasihoidlik. Pole paha, kui ta vahel ka rahul on ja imetlebki seda, mida on teinud. Kes neist suudab jõuda ka suurematele välislavadele, seal ei ole meie soolointerpreetidel siiski väga suurt edu ette näidata.

Nele-Eva Steinfeld: Minu silmis on need kaks sündinud muusikud ja artistid. Nad mõlemad võivad õige töö ja suhtumisega jõuda kaugele, ka rahvusvahelistele lavadele. Tore, et “Klassikatähtede” saade on neile toonud tuntust ja fänne, kuid nad pole kiitusest ja edust end pimestada lasknud, vaid tunda on tõsist tööd ja süvenemist ning suurte ideaalide järgmist. Väga võluv on tajuda, et musitseerimine pakub neile suurt rõõmu ja rahuldust, sest publik tunnetab, kui artist eneses kahtleb või lavaolek talle mingil põhjusel ebamugav on.

Ia Remmel: Veebruaris esines Tallinna raekojas üks meie edukaim viiuldaja Anna-Liisa Bezrodnyi. Olen teda varem mitmel korral kuulnud, ta on suurepärase kooliga, jõuline ja suure haardega muusik. Kahjuks ei saanud ma seekord teda ise kuulama minna. Millised muljed sinul kontserdist jäid?

Nele-Eva Steinfeld: Anna-Liisa Bezrodny esines seekord koos Marko Martiniga. Nende duot olen ka varem kuulnud. Bezrodny on kindlasti üks meie säravamaid ja jõulisemaid viiuldajaid, kellel on rahvusvaheline karjäär nii solisti kui ka ansamblimuusikuna. Teda on alati huvitav kuulata, iseasi, kas kõigega nõustud või mitte. Sel korral mängis ta Beethoveni “Kevadsonaati” ning Prokofjevi sonaati viiulile ja klaverile D-duur. Viiuldaja energia ja fraasikujundus jätsid mõjuva mulje, kuid pianist ei haakunud sel kontserdil Bezrodny esitushooga kuigi orgaaniliselt. Mõlemas teoses on klaveripartii ometigi kaalukas ja võimalusterohke. Pianist ei tulnud viiuldaja liikumise, fraasikujunduse ja mõttelennuga piisavalt kaasa ja ei lisanud omalt poolt kujundlikkust, mida Marko Martinilt kui soliidse taustaga pianistilt oleks palju rohkem oodanud.

25. aprillil esines Tallinna Filharmoonia Mustpeade majas Tallinna Keelpillikvartett koosseisus Urmas Vulp, Olga Voronova, Toomas Nestor ja Levi-Danel Mägila. Kavas oli Sibeliuse hilisemast loomeperioodist pärit keelpillikvartett d-moll “Voces Intimae” ja Tšaikovski kvartett nr 1 D-duur. Mõlemad teosed olid mängitud korralikul tasemel, pillimängu mõttes oskuslikult ja osavalt. On ju Tallinna Keelpillikvartett rohkem kui 30-aastase kogemusega kollektiiv, mille kaks liiget (Urmas Vulp, Toomas Nestor) mängivad seal kvarteti asutamisaegadest. Aja jooksul on neil kogunenud mahukas repertuaar. Sellel kontserdil oli justkui kõik korras, aga ometi jäi midagi puudu. Atmosfäär, mis tekkis, oli kuidagi liiga argine. Sellise tasemega muusikud oleksid kindlasti suutelised pakkuma palju suuremat elamust kui lihtsalt hästi ära mängitud teosed. Selleks, et üks kaua koos tegutsenud kollektiiv saaks olla pidevalt kunstilises ja emotsionaalses kõrgvormis, on vaja lihtsalt rohkem esinemisvõimalusi.

Kammermuusikaõhtute sekka satub vokaalkavasid suhteliselt harva, kuid duo Mati Turi – Martti Raide tähistasid 21. märtsil Estonia kontserdisaali laval juba oma kümnendat tegutsemisaastat. Kui vahel on tundunud, et üks või teine kammerkooslus ei täida Estonia kontserdisaali ära, siis seda duot võiks kuulata sama edukalt ka ilmselt saali ukse tagant, sest esitus on alati kõrge energialaenguga ja võimas. Aga seda mitte ainuüksi forte’s laulmise võime tõttu, vaid pigem hämmastab ja võlub, kuidas Mati Turi suudab laulda ka ülimas piano’s nii intensiivselt, et see saalisolijale lausa füüsiliselt mõjub ja kõrgustesse kaasa haarab. Turi laulab ka väikese miniatuuri suureks ja tähendusrikkaks ning Raide lisab omalt poolt juurde vajadusel kasvõi terve orkestri või siis mõne üksiku arpedžeeritud akordi – koostöö klapib ja teineteisemõistmine on jäägitu. Mahleri laulud “Poisi võlusarvest” ehmatasid esiti pisikese rabedusega, kuid neljandas laulus “Kus kõlavad kaunid trompetid” saavutati eriline meeleseisund. Suureks üllatuseks olid Eduard Oja, meie muusikaloo teenimatult vähetuntud geeniuse neli laulu: “Põhjamaa lapsed”, “Puude all”, “Kiil” ja “Ööpoeem”. Ettekanne oli liialdamata vaimustav. Sellist õrnust, hingeseisundite rikkust ja hullumeelset kirge üheskoos pole eesti kammerlaulus enam ammu kogenud. Väga huvitav oli Mari Amori spetsiaalselt Turile ja Raidele kirjutatud teose “Kolm laulu Eino Tambergi tekstidele” esiettekanne. Tambergi tekstid ilmusid hiljuti raamatus “Peeglitrikid” ja on ütlemata tore, et Amor Tambergi heliloominguõpilasena just need poeetilised read oma tsükli aluseks võttis. Põnev oli ka Wolfgang Rihmi laulutsükkel “Das Rot” (“Punane”) ning kava lõpetasid uhked Tšaikovski romansid.

Ia Remmel: Põnevusega ootasin meie pianistide edasisi ülesastumisi. Klaveriduot Ebe Müntel –Jorma Toots olen saanud kahjuks vähe jälgida. Age Juurikas on aga olnud alati inspireeriv ja elav, viimastel kontsertidel ka võtnud kavva huvitavat, mitte nii sageli mängitud repertuaari.

Nele-Eva Steinfeld: Klaveriduode esinemised – Tiiu Sisask ja Maila Laidna, Nata-Ly Sakkos ja Toivo Peäske – moodustasid tervel sellel hooajal omamoodi huvitavaid pidepunkte. Kevade hakul lisandus Ebe Münteli ja Jorma Tootsi kontsert “Eliitkontsertide” sarjas Estonia kontserdisaalis. Seda duot olen jälginud nende tegevuse algusaegadest peale ning selgelt on meeles üks nende esimesi kontserte 2004. aastal “Con brio” konkursil. Nende mängulaad on alati olnud aus ja ehe ning nüüd on ühiste koosmänguaastatega jõutud väga kõrgele tasemele. Ühtlasest stabiilsest tasemest välgatas kohati lausa geniaalseid hetki, mil tekib tunne, et just nii need teosed ongi mõeldud kõlama. Need on sellised hetked, mille jaoks sõidad elamust saama erinevatesse Euroopa paikadesse, suurtesse saalidesse.

Kava algas Mozarti sonaadiga D-duur neljale käele. Sellele järgnes Griegi seade Mozarti kuulsast Fantaasiast c-moll KV475, kus tuli suurepäraselt välja nii Mozarti algne ehitis kui ka Griegi ajastu lisandid. Dramaatilise pinge poolest oli see üks parimaid esitusi, mida sellest teosest (ka originaalversioonist) elavas ettekandes kuulnud olen. Kava loogiliseks jätkuks olid Griegi “Norra tantsud” ning tsükkel suubus Alo Põldmäe teosesse “Norra fjordid”. Kontserdi teise poole täitis võimsalt Stravinski “Kevadpühitsus”.

Nele-Eva Steinfeld: Age Juurikase nimi afišil on juba kujunenud omamoodi kindlaks kvaliteedimärgiks ning võib julgelt kontserdile minna, kartmata pettuda. Kui ongi pisiasju, mille kallal arutleda või norida, siis tema kavad on alati isikupärased ja läbi mõeldud. Tema kui artisti kunstiline kese on viimastel aastatel üha kindlama fookuse leidnud ning muusikalised otsingud liiguvad veenvuse ja sisukuse suunas.

Esinemine 9. mail “Eliitkontsertide” sarjas oli üks tema viimase aja parimaid. See, et muusik tingimata iga kontserdiga uute kõrguste poole tõuseb, ei olegi alati nii enesestmõistetav. Kõige sügavama mulje jättis Stravinski “Tulilinnu” versioon klaverile, mida Juurikas oli ka omalt poolt täiendanud ühe episoodiga (mida Guido Agosti seades pole). Ülikeerukas tekst kaela ei murdnud ning publik sai tulise ja kirgliku esituse. Väga meeldisid Federico Mompou prelüüdid, mida Eestis ilmselt eriti esitatud polegi. Lisapala, Mompou “Kurb lind” oli aga lausa aega ja ruumi seiskav, nagu ka eespool kõlanud Adagio Schuberti sonaadist c-moll.

Ia Remmel: Mina olen Age Juurikase viimastest soolokontsertidest saanud väga tugevaid elamusi ja nii oli see ka tänavu. Tema esituses on muusika väga elavalt pulseeriv, vaimustusega täidetud ja nii haarab see kaasa ka kuulajat. Seal ei ole midagi liiga reserveeritut või elutut. Mulle on ka väga meeldinud tema viimase aja kavad. Seekord vaimustas mind eriti Tubina “Variatsioonid eesti rahvalaulu teemal”, teos, mida kuigi sageli ei kuule, hispaania originaalse looja Federico Mompou miniatuursed, kuid samas palju sisaldavad prelüüdid ning muidugi Stravinski “Tulilinnu” seade. Schuberti sonaadi esitus alati veel täiesti ei veennud, kuid oli väga huvitav kuulata ning ma arvan, et sealt võib hargneda mingi täiesti uus rada selle loomingulise pianisti kunstilisel teekonnal.