_page-0001.jpg)
Nagu nimi vihjab, on Estbel Eesti-Belgia segaansambel, kuhu kuuluvad eestlannad Sänni Noormets (laul ja viiul) ja Leana Vapper-Dhoore (laul ja torupillid) ning estofiilidest belgia mehed Ward Dhoore (kitarr, mandoliin, bandžo ja löökpillid) ja Hartwin Dhoore (akordion). Belgias salvestatud plaadi pealkiri “Saar” vihjab samuti – Saaremaale ja seal veedetud nädalale, mil kvartett intensiivselt muusikat kirjutas ja harjutas. Ehkki “paberil” võrdne 50-50, on ansambel tugevasti Eesti poole kaldu. Laulusõnad on eestikeelsed ja üldine kõlaline atmosfäär selline, mis iseloomustab meie noort folgipõlvkonda. Eesti rahvamuusikat plaadil pole (erandiks ainult üks lugu, “Kosjalaul”), pigem on need autorilaulud, mis esitatud toetudes pärimuslikule viiuli-, torupilli- ja akordionimängule. Estbeli muusikas on ka jälgi XXI sajandi unifitseeritud pan-Skandinaavia ja keldi folgist. Kvartett rakendab sellises muusikas ülitüüpilist ansamblikoosseisu, kus metallkeeltega kitarri sünkoobirohke ja vaheldusrikast meetrikat kasutav mäng saadab soleerivat viiulit ja akordioni. Kiiduväärselt palju on pööratud tähelepanu arranžeeringutele, pillimeeste ja pillinaiste mäng on läbivalt kõrgetasemeline. On nii hoogsamaid instrumentaale kui ka mõtlik-romantilisi laululugusid. Usun, et Estbeli muusika “jõuab kohale” Eesti kuulajale, aga ei pruugi rahvusvahelist publikut niivõrd paeluda kui näiteks Maarja Nuut, kes laulab ju ka eesti keeles, ent ammutab oma sisendusjõu vanade rahvalaulude eksootilisest maagiast. Aga ega üleilmselt kuulsaks saamine ei pea olema (ja pigem ei tohigi) olla muusika tegemisel eesmärk omaette. Trad.Attack! vaidleks võibolla vastu ...