• Lauri Leis, muusik

Rammstein – wagnerlikud rockikangelased


Rammstein on tõenäoliselt praegu rahvusvaheliselt edukaim saksa keeles laulev ansambel. Vaatamata populaarsusele ei peaks neid aga nimetama popstaarideks. Rocki- ja popimaailmas teevad peamiselt ilma ingliskeelsed artistid. Neilt, kes laulavad teistes keeltes, nõuab pürgimine rahvusvahelisele areenile silmapaistvat originaalsust ja nutikust. Kuigi Rammstein on teinud ka mõned kõrvalehüpped inglise keelde, on nende suurimad hitid nagu “Sonne”, “Mein Teil” või “Du hast” saksakeelsed. Rammstein imbus siinsete rockifännide teadvusse kõigepealt läbi teleriekraani. Nende videod jäid oma mõjuva visuaalse keele ja vaimukate süžeedega tahes-tahtmata meelde.


Aastal 1988 toimunud õhuvaatemängu ajal põrkas Ramsteini sõjaväelennuvälja kohal Lääne-Saksamaal kokku kaks lennukit. Katastroofi tagajärjel hukkus seitsekümmend viis ning sai vigastada sadu inimesi. Oma nimes on Rammstein selle traagilise sündmuse igavikustanud. Ida-Berliinis kokku tulnud Rammstein kehtestas end maailma metal-muusikas 1990. aastate keskel ja saavutas positsiooni, millest tuhanded bändid võivad vaid unistada. Rammsteini edulugu sai tegelikult alguse kohalikest pungiringkondadest, kuid Berliini müüri lammutamine laiendas silmapiiri plahvatuslikult. Rammstein tegi võimsa maavärinaga võrreldava läbimurde, mille lained kandusid epitsentrist üle terve maailma. Bändi elektrooniliste mõjutustega saksakeelne industriaalrock pani miljoneid metal-muusika fänne nende albumeid ostma ja refrääne kaasa laulma, laulutekste lõpuni mõistmata. Kuulajad lasid end lummata saksa keele brutaalsest võlust, primitiivsed kitarririfid sööbisid mällu. Rammstein on üks neid bände, mille puhul võib aimata laulude sõnumit ka keelest aru saamata. Austajail, kes saksa keelt oskavad, on nende tekstidega kahtlemata veelgi intiimsem suhe. Pealtnäha võivad need mõjuda küll lihtsakoelistena, kuid on Rammsteini pühendunud fänni jaoks paljutähenduslikud.


Demovoorust edetabelitesse


Rammsteini kuulub kuus muusikut, kelle isikud on jäänud laiemale avalikkusele suhteliselt tundmatuks. Algselt koosnes Rammstein neljast liikmest. Need olid kitarrist Richard Z. Kruspe, vokalist Till Lindemann, trummar Christoph Schneider ja bassimees Oliver Riedel. Nelik osales uute bändide konkursil ja võitis selle oma demosalvestusega. Auhinnaks oli võimalus salvestada ehtsas helistuudios. Varsti liitusid bändiga ka teine kitarrist Paul H. Landers ja klahvpillimängija Christian Lorenz. Võib pidada omaette saavutuseks, et sama koosseis on siiani püsinud. Aastal 1995 sõlmis Rammstein lepingu plaadifirmaga Motor Music Records ja avaldas oma esimese singli “Du riechst so gut”. Seejärel ilmus suure müügiedu saavutanud album “Herzeleid”. Rammsteinist sai peagi toona tipus olnud grupi Clawfinger soojendusesineja. Praeguseks on Rammstein Saksamaa edukaim muusikaekspordi artikkel, mille kõik albumid on ületanud kuld- ja plaatinaplaadi normi.


Rammsteini fenomeni võib suhtuda mitmeti, kuid nende olulisust rocki maailmakaardil on raske eitada. Nad on maailmas enim plaate müünud saksa bändide reas teisel kohal. Neist eespool troonib vaid visa hingega hard rock’i saurus, juba 1965. aastal loodud Scorpions. Kuidas on Rammsteinist saanud nii oluline bänd ja mis on tinginud tohutu populaarsuse? Üks seletus Rammsteini uskumatule menule on asjaolu, et nad on saanud palju mõjutusi süntesaatoripopist ja seetõttu kuulavad neid lisaks raskerocki austajaile ka näiteks paljud ansambli Depeche Mode fännid. Viimati mainitud grupp on olnud üks Rammsteini inspiratsiooniallikaid ja bänd on loonud oma tõlgenduse Depeche Mode’i palast “Stripped”.


Provotseeriv sõnum ja imago


Puritaane on Rammsteini vägivallaga flirtivad laultekstid ärritanud. Sellest lähtuvalt määrati albumile “Liebe ist für alle da” vanusepiirang, millega püüti alaealisi kuulajaid bändi demoraliseerivaks hinnatud sõnumist säästa. Mis saaks aga olla veelgi ahvatlevam kui keeld, ja nii saatis ka nimetatud albumit märkimisväärne müügiedu. Ühe oma mõttelise eelkäija, muusikalis-ideoloogilise kollektiivi Laibach moel on Rammsteini imago kutsunud esile korduvaid süüdistusi paremäärmusluses, naistevihkamises ja muudes pattudes. Need valestimõistmised on tekitanud muusikutes meelehärmi, kuigi pealtnäha võivad nad mõjuda haavamatute raudmeestena. Lähemalt vaadates kooruvad müütiliste wagnerlike kangelaste kesta alt välja tavalised surelikud. Rammsteini vokalist Till Lindemann on öelnud, et varjab bändi muljetavaldavate pürotehniliste efektidega oma häbelikku loomust. Ta tunnistab, et on kannatanud piinava esinemiskartuse all ja on püüdnud efektse lava-show abil publiku tähelepanu mujale juhtida. Lindemann on koolitatud pürotehnik ja igaüks, kes on käinud Rammsteini kontserdil, teab, kui oluline roll on selle bändi esinemiste ajal tulel ja leekidel. Suurt hulka pürotehnikuid hakati kasutama juba 1996. aastal. Selle otsuse põhjuseks olid eelkõige turvalisus, kuna ühel kontserdil oli leegiseade lavalt publiku sekka kukkunud.


Rammsteini hea maitse piiril balansseeriv esteetika on andnud ainet mitmesugusteks tõlgendusteks. Oma pika karjääri jooksul on grupp pidanud jätkuvalt kõrvale põiklema kriitikute halastamatu turmtule eest, kuid seda tugevam on olnud pühendunud austajate toetus. Bändi militaarsele esinemismaneerile ja provotseerivatele laulutekstidele kodumaal osaks saanud kriitika on küllap suuresti seletatav sakslaste tundlikkusega oma ajaloo suhtes. Rammsteini kunstilistesse taotlustesse põhjalikumalt süvenemata on ansambli kritiseerijail olnud raske mõista nende tegelikke impulsse. Olukorra on küllap teinud keerukamaks seegi, et Rammstein pole vaevunud lähemalt selgitama oma loomingu tegelikke tagamaid. Neid on püütud suruda ühte või teise lahtrisse, kuid nad ei allu täielikult ühelegi määratlusele. Ansambel tekitas ajakirjanduses rohkesti kõmu, kui kasutas oma videos “Stripped” 1936. aasta Berliini olümpiamängudeks valminud Leni Riefenstahli propagandafilmi. Vastuseks kriitikatormile teatas Rammstein, et nad on kategooriliselt rassisimi ja mistahes inimgruppide õiguste piiramise vastu. Bänd rõhutas, et kasutas filmilõiku vaid visuaalse kunsti näitena, mitte eesmärgiga propageerida natsiideoloogiat.


Muusika visualiseerimine


Rammsteini muusikat on kasutatud mitmes mängufilmis. Esimesena tegi seda David Lynch filmis “The Lost Highway”, kus kõlasid lood “Rammstein” ja “Heirate mich”. On väidetud, et just see film andis korraliku hoo ansambli läbimurdele maailma muusikaturule. Mitme Rammsteini video taga seisab Jonas Åkerlund, kunagine kurikuulsa Rootsi black metal-bändi Bathory liige, kes on teinud videoklippe teistelegi popmuusika maailmanimedele nagu Lady Gaga või Metallica. Režissöör tõstab Rammsteini puhul eriti esile tõika, et vaatamata suurele edule pole esikohal ettevõtmiste äriline külg, vaid sajaprotsendiline truuks jäämine oma kunstilisele visioonile. Rammsteinile koos kaasrežissöör Zoran Bihaciga hulga klippe teinud Jörn Heitmann aga ütleb, et Rammstein on nagu perekond, kus igaühel on sõnaõigus. Kui sageli otsustab rockbändis asju suure egoga domineeriv vokalist, siis introvertse loomuga Till Lindemann ei pea end bändi liidriks ja kõigile vaidlusküsimustele leitakse ühine lahendus. Nii Bihac kui Heitmann on imetlenud bändi valmisolekut teostada esmapilgul kummalisena näivaid videostsenaariume ning minna selles isegi kaugemale kui režissööri visioon on osanud ette näha. Aastate taguses, albumi “Rosenrot” nimipala järgi tehtud videos oli Rammstein kehastunud rändmunkadeks, kes end maiste himude tõrjumiseks piitsutavad. Režissöörid kavatsesid kohale kutsuda eriefektide spetsialisti, kes oleks bändiliikmete ihule tekitanud usutavana näivad piitsutamisvorbid. Ansambliliikmed aga otsustasid, et asi peab toimuma naturaalselt. Julgustuseks jõid bändiliikmed enne võtet kamba peale ära liitri viina ja asusid end seejärel piitsutama. Jonas Åkerlund on kinnitanud, et ühegi teise bändiga, kellega ta on koostööd teinud, pole tema arvates võimalik nii pööraseid ideid teostada. Näiteks videos “Mann gegen Mann” oli terve bänd alasti. Åkerlund ütleb, et ei suuda ette kujutada, mida oleksid talle sellise ettepaneku peale öelnud näiteks ansambli U2 liikmed.


Ustavate fännide armastus


Rammsteini firma-sound koosneb enamasti massiivsetest kitarririffidest ning elektroonilisest

taustast. Selle võimsa helimassiivi kohal troonib Lindemanni vokaal, mis laulusalmides on monotoonne ning sageli retsiteeriv, refräänides aga muutub meloodiliseks. Rammsteini mehise imago kõrval näeb suur osa raskerocki mistahes alaliike esindavatest ansamblitest välja poistebändidena. Rammsteinile on aastate jooksul tekkinud üha kasvav ustavate fännide armee, kelle arvates pole kuuik mitte ainult parim saksa keeles laulev grupp, vaid kõigi aegade võimsaim kontsertbänd. Leidub muidugi neidki, kelle arvates on kogu Rammsteini fenomen kunstlikult ülespuhutud ja bändi edu põhineb madalatel instinktidel. Publiku poolehoiu võitmine mistahes vahenditega kuulub aga lahutamatult meelelahutusmaailma reeglite juurde, tunnistatagu seda või mitte. Rammstein on muu hulgas leiutanud suurepärase turundusnõksu, kuidas mõjutada publikut riikides, kus nad esinevad. Palad “Amerika” ja “Moskau” on suure tõenäosusega loodud just välismaises publikus tuttavliku tunde tekitamiseks. Nõks töötab suurepäraselt – Rammstein on Venemaal ülimalt populaarne ning nende legendaarse New Yorgi Madison Square Gardeni kontserdi 20 000 piletit müüdi läbi kõigest kahekümne minutiga.


Kui Rammsteini esmakordselt kuulata, on väga kerge teha pealiskaudseid üldistusi ja liigitada nende looming lihtsakoeliseks industriaal-metal’iks, mis on lauldud agressiivses saksa keeles. Võõramaalase kõrva võib enne kõike kriipida iseloomulikult põrisev ja rõhutatud r-häälik. On koguni väidetud, et Till Lindemann jäljendab teadlikult Hitlerit. Loomulikult on tegu paroodiaga, kuid ühiskonna moraalivalvuritel puudub paraku enamasti huumorimeel. Rammsteini kõla ja tekstid ei ole sugugi juhuslikud, vaid aastatega hoolikalt lihvitud. Till Lindemanni isa oli Saksa Demokraatlikus Vabariigis tuntud lasteraamatute autor ja ema ajakirjanik. Lindemanni sõnaseadmisoskus on kindlasti juba vanematelt päritud. Rammsteini kodupublik võõrastab kaht tundlikku teemat, millest siiani Saksamaal meelsasti ei räägita. Need on maailmakaardilt minema pühitud Saksa DV ja Teine maailmasõda. Suured kunstnikud aga ei pelga rahva mälu hämaratesse soppidesse sukelduda. Seda teeb omal moel ka Rammstein, mille kohta on öeldud, et nende jõuline kunst ületab selle kujuteldava vaimse territooriumi piiri, mida asustavad Faust, nibelungid, Beethoven ja Wagner. Tänapäeva Saksamaa popkultuuris on sellised ürgselt saksapärased deemonlikud aspektid tahaplaanile jäänud. Peagi seisab Eesti publikul ees kauaoodatud taaskohtumine Rammsteiniga. Olge selleks valmis!


Ilmunud Muusikas 6/2017