• Alo Põldmäe, helilooja ja muusikauurija

Pianiino A. Oeberg


A. Oeberg või A. Öeberg – et sellise võõrapärase nime taga võiks olla Eesti päritolu klaverimeister, on esimesel pilgul raske uskuda. Tegelikult on selle nime taga isegi kaks Eestiga seotud meistrit: Aleksander Öeberg seenior ja Aleksander Öeberg juunior ning nendega seostub üks huvitav tahk Eesti klaveriehituse ajaloost.

Moskvas tegutsenud Aleksander Öebergi kohta on andmeid juba varasemast ajast. Eesti rahvusliku klaverimuuseumi klaveriregistris on A. Oeberg. Moskau, A. Oeberg või A. Öeberg nime all kirjas mitu pianiinot ja tiibklaverit, mis asuvad enamasti eravalduses. Olgu kohe öeldud, et Öebergi nime klaveril on kasutatud erineval kujul, sest kirillitsas ö-täht puudub. Vene keeles kirjutatati meistri nimi Эберг.

Aleksander Öebergi, 1818. aastal Tallinnas sündinud tulevase klaverimeistri lugu on lühidalt järgmine. A. Öebergi pere suundus 1840. aastatel Moskvasse, kus energiline Aleksander hakkas tegema ettevalmistusi klaveritööstuse avamiseks. Venemaal tegutses sellel ajal mitmeid edukaid klaverifirmasid: Diederichs Frére (asutatud 1810), Schröder (1818), Lichtenthal (1840), J. Becker (1841). Pjotr Zimini raamatus “Klaveri ajalugu” (Moskva, 1968) on Öebergi klaveritööstuse kohta öeldud nii: “Öebergi klaverivabrik asutati Moskvas 1852. aastal. [---] Mõneaastase klaverite kasutuse järel esines nende juures mõningast heli värelemist. Selle firma tiibklaverite kvaliteet oli pianiinode omast mõnevõrra kõrgem. Ettevõte tegutses XX sajandi alguseni.” Hoolimata mõnedest tagasilöökidest oli tööstus siiski edukas. Seda kinnitasid mitmed auhinnad rahvusvahelistel ja Venemaa näitusmessidel. Kaalukamad neist olid Chicago, Londoni ja Pariisi kuldmedalid.

Ka Aleksander Öebergi poeg Aleksander Öeberg juunior pühendati klaveriehituse saladustesse ja nii sai temastki väljapaistev klaverispetsialist. Kuigi Öebergi klaverite suurtootmine XX sajandi algul lõppes, jätkati tootmist väiksemas mahus töökojana ja seda kuni bolševike võimuletulekuni. 1918–1920 enamik eraettevõtteid natsionaliseeriti või likvideeriti. Nii ka Öebergide töökoda.

Et perekondlikku klaveriehituse traditsiooni jätkata, tuli Aleksander Öeberg juunior 1920. aastal Tallinna. 1922. aastast alates hakkas Tallinna ajalehtedes aeg-ajalt ilmuma kuulutusi A. Öebergi pianiinode kohta. 1924. aasta 13. novembri Päevalehe andmeil asus klaveritööstus aadressil Liivalaia 48. 1925. aastal sai Öebergi klaver Tallinna tööstusnäitusel olulise auhinna, suure kuldauraha (ajaleht Vaba Maa, 21. november 1925). Firma pianiinode kvaliteeti reklaamiti 1927. aasta 14. oktoobri Päevalehes nii: “materjali ja töö headus on kõige kõrgem”. Rahvusarhiivis säilitatavad viimased dokumentaalsed andmed tööstuse kohta pärinevad 1932. aastast.

Kui A. Öeberg seeniori Moskvas valmistatud pianiinosid ja tiibklavereid on Eestis üsna mitmeid, siis A. Öeberg juuniori pille on tunduvalt vähem ja leida on neid raskem. Ühe sellise pilli olemasolust Pärnu lähedal sain teada alles 2015. aastal, kui olin lõpetamas albumi “Eesti klaver” koostamist. Tookord selle pilli pildistamiseni ei jõudnudki.

Lausa silmitsi sattusin aga Tallinnas toodetud pianiinoga A. Oeberg kokku 2016. aasta suvel, kui Pärnu klaverimeister Paul Jõgi teatas, et soovib sellise pilli annetada klaverimuuseumile. Sõitsin Pärnusse ja üllatus oli suur, sest tegu oli tõelise avastusega: klaverikaane alumisel küljel oli firmamärgina kirjas: O/Ü Temeto A. Oeberg. Moskva-Tallinn, selle keskel Venemaa tsaariaegne vapp, kahepäine kotkas, tähistamaks meistri seotust Moskvas asunud tööstusega, ja loetelu linnadest, kust Moskva perioodil saadi kuldaurahad – London, Paris, Tschicago (viimane nimi tähistab siis Chicago linna Ameerikas). Pianiino oli valmistatud Tallinnas 1920. aastate lõpul. A. Oeberg. Moskva-Tallinn läks Eesti klaverite registrisse kirja 84. Eesti meistri valmistatud klaverina. Nüüd ootab pill eksponeerimist 8. juunist 18. augustini Valga kultuurikeskuses avatud näitusel “I Eesti vabariigi klaver”. Palju tänu pianiino annetajale Paul Jõgile.