Kammerlaulukaleidoskoop

Tuuri Dede. FOTO SOHVI VIIK

 

Kui ajakiri Muusika tegi ettepaneku jälgida ja analüüsida noorte lauljate tegemisi ja arengut, olin rõõmuga nõus. Üks asi on käia esietendustel ja arvustada ennast juba tõestanuid, teine aga pugeda sisse uute pürgijate põnevasse ja kirglikku loomemaailma.

 

Muusikamaastikul toimub viimasel ajal palju huvitavat, vahepealne väike seisak lauljate juurdekasvus on pöördunud uuesti tõusule, uusi nimesid ilmub nagu seeni pärast vihma ja erilist rõõmu teeb asjaolu, et noored, võtnud vastu otsuse astuda laulumaailma okkalistele radadele, teevad seda tõelise pühendumuse, eesmärgile orienteerituse ja suure sisemise põlemisega. Nad ei oota, et keegi kannaks rolle kandikul ette, et õpetajad otsiksid repertuaari, et kool organiseeriks kontserte, vaid toimetavad silmade särades, projekte kirjutades, iseennast turundades, koostööpartnereid otsides, ses pöörases maailmas kadestamisväärselt toimekalt ja tulemusrikkalt esinemiskohti, rahastajaid ja toetajaid leides.

 

23. septembril 2016 kogunes Tallinna Õpetajate majja saalitäis rahvast kuulama kontserti “Chanson d’Amour”, kus astus üles kaks noort ja andekat lauljannat, sopran Elizabeth Paavel ja metsosopran Tuuri Dede, klaveril Kristiina Rokashevich. Põnevust lisas asjaolu, et lisaks prantsuse muusika paremiku nautimisele lubati vaheajal pakkuda ka häid prantsuse veine. Publik sai saali kaasa kava, mille laulutekstide tõlge oli noorte muusikute endi tehtud ning tuleb tunnistada, et tegu oli väga nauditavate ja täpsete tõlgetega. See on meeldiv tava, nii saab kuulaja end juba enne kontserdi algust viia laulutekstide abil vajalikku meeleollu ning see annab ka artistidele mõnusa taustsüsteemi, millele toetuda enne rambivalgusse astumist. Esimesed etteasted – Juliette’i aaria Gounod’ ooperist “Romeo et Juliette” Elizabeth Paaveli ning Marguerite’i aaria Berliozi ooperist “La damnation de Faust” Tuuri Dede esituses olid ehk pisut ebakindlad, kuid kontserdi edenedes muutus mõlemal pilk sügavamaks, lõug krambivabamaks ning naeratus ja liigutused loomulikumaks. Fauré kolm laulu Elizabethi esituses olid imeilusad, see muusika ja laulja häälematerjal lihtsalt sobivad sedavõrd hästi kokku. Vaid “Palves” oleks tahtnud tajuda rohkem sügavust ja vaimu. Laulu sõnad on nii valusad, et pidev naeratus neid lauldes tundus kohatu, ehkki särava vokaali saavutamiseks oli see ilmselt vajalik võte.

 

Loe edasi Muusikast 4/2017

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload