_page-0001.jpg)
XXIV Rapla kirikumuusika festival oli sel aastal eriti ahvatlev, pilku püüdes ja kuulsate muusikutega tähelepanu äratav. Esines seal ju värske ja kõrgetasemeline Ameerika talentide orkester (YOA), kellega olid kaasas kuulsad solistid Prantsusmaalt Gautier Capuçon ja Alexandra Soumm. Gautier Capuçonist lühikeseks meenutuseks, et tegu on tuntud prantsuse tšellistiga, mitmete konkursside laureaadiga, kelle helisalvestused on pälvinud mitmeid plaadiauhindu (Echo Klassik jt). Moskvas sündinud viiuldaja Alexandra Soumm aga on õppinud kuulsa pedagoogi Boris Kuschniri juures ning esineb kõikjal maailma esindussaalides ja nimekate orkestritega. 2004. aastal võitis ta noorte muusikute klassika-Eurovisiooni. Orkestrit juhatasid kogenud dirigendid Carlos Miguel Prieto ja Benjamin Zander.
Muidu pigem kireva ja natuke kontseptsioonivaba kavaga festivali uusi arenguid näitas tänavune kaalukas uudisteose tellimus – Jüri Reinvere “Laulud kaduvas valguses”. Sellise ulatusega esiettekannet polegi Rapla kirikumuusika festivalil tänini olnud.
Festival algas talentide orkestri YOA pressipäeval, kus sai pilku heita selle noorusrõõmsa kollektiivi harjutushetkedele ning ühtlasi ühe solisti, meie pianisti Irina Zahharenkova paindlikult kaunist soolot Mozarti klaverikontserdis.
Jüri Reinvere teos “Laulud kaduvas valguses” kanti ette ühes festivali põhiesinemispaigas, Rapla kirikus. Kaunis, roheline ja heas korras Rapla on suvemuusikaks inspireeriv keskkond ning Rapla kirik, Eesti üks suurimaid, Tallinna Kaarli kiriku sarnane muljet avaldav ehitis on vägagi hea kontserdikoht, mis mahutas (kuigi mitte päris probleemivabalt) ka suure orkestri. Kontsert algas Arvo Pärdi “Kahe hällilauluga” kammernaiskoori Sireen esituses. Kuna teos on ajaliselt üsna napp, andis orkestri dirigent Carlos Miguel Prieto naiskoorile galantselt võimaluse veel üheks etteasteks.Õhtu keskseim sündmus oli kahtlemata Jüri Reinvere tsükkel “Laulud kaduvas valguses” (“Lieder bei schwindendem Licht”) sopranile ja sümfooniaorkestrile. Ulatuslikke vokaalteoseid ei kohta Eesti nüüdisloomingus just sagedasti. Ka Berliinis elava Reinvere teoseid ei kuule Eestis just tihti. Ka tema kaks ooperit on tellitud ja ette kantud Eestist väljaspool, Soome Rahvusooperis Helsingis ja Norra Rahvusooperis Oslos. Sellest on omajagu kahju, sest need on eesti nüüdisloomingu ühed rahvusvaheliselt tunnustatuimad teosed selles žanris. Siiani kavandatud selles žanris uudisteoste kõrvale (Rein Rannapi rockooper, Rasmus Puuri ooper, Manfred Mimi fiktsionaal) oleks ehk “Eesti vabariik – 100” kavva võinud sobida ka ühe nendest, näiteks “Puhastuse” ettekanne.
“Laulud kaduvas valguses” on kirjutatud helilooja enda tekstidele. Need on psühholoogiliselt intensiivsed lühipoeemid, mille kujundite ringist aimub fataalsust, iluiha, elamise keerukust, ähvardavaid eelaimusi. Neis saksakeelses värssides on mingit rütmilis-kujundlikku seost Rilke või Trakliga, see on armastuse ja hävingu maailm. Helikeelelt on tsüklil “Laulud kaduvas valguses” lähedust Reinvere kahe ooperiga “Puhastus” ja “Peer Gynt”. Sama pigem meloodiline vokaalikäsitlus, peen ja värvikas orkestratsioon, värvimeel ja detailitaju ning võime tekstide alltekste mitmetasandiliselt ka muusikas edasi anda. Oma valusate kujundite ja avatud emotsionaalsusega ei ole teos kerge kuulamine, kuid haaras arvuka kuulajaskonna intensiivselt oma ringi, mis väljendus hetkelises vaikuses teose lõpul ja pikas aplausis. Esituslikult ei õnnestunud Raplas veel kõik (nõudliku vokaalpartii esitas festivali kunstiline juht Pille Lill), kuid loodetavasti seisab sellel huvitaval helitööl ees veel mitmeid tõlgendusi ja interpretatsioone.
Kontserdi lõputeoses, Ginastera “Kontsertvariatsioonides” kammerorkestrile näitas talentide orkester oma meisterlikku pillivaldamist ja musikaalsust. Teos oli orkestrile hea valik, kuna sisaldas rohkesti soolosid ja nii sai neid nautida näiteks suurepäraselt orkestri kontsertmeistrilt, esitšellistilt, karismaatiliselt kontrabassimängijalt ning oboeneiult. Oli pisut kahju, et Rapla konserdil ei kuulnud orkestrilt ühtegi ulatuslikumat sümfoonilist teost. See võimalus oli aga Tartu kuulajatel, kus kollektiiv mängis Brahmsi 1. sümfooniat.