See Tartu kooslus on kahekymne aasta jooksul elustanud juba väikese lauluraamatu täie Eesti eri piirkondade kristlikku muusikat. Nad teevad seda omal kombel, kasutades nii intuitsiooni kui ka folkloristika kogemusi, redigeerides vajadusel tekste, lisades vaba käega nii vanamuusika kui ka maailma rahvaste muusika äärjooni. Selle kamba hääled annavad kena paleti. Tarmo Tabase ja Ergo Västriku koolitatud, kõlavale kõrgele vokaalile sekundeerib Toivo Sõmeri ja Janno Mäe rahvalikum stiil. Heikki-Rein Veromanni sisenduslik madal register (laul “Su nimel lähen nüüd”) yhendab need poolused nagu muistne prees ryyhõlmad. Algsete koraalimeloodiate ymber on tekkinud sujuv, lauluvahelduste ja toonimuutustega ilmestatud mitmehäälsus. Kõrge kõlakultuuriga mehed ei pelga ka lihtsamaid lahendusi (Mustjalast pärit “Su hooleks ennast annan ma”), sest sealt paistab rahvaliku vagaduse põhja. Ja pillisaade, kõik need eri kõladega kandled, mandoolad, monohordid, kannatuspalasse vaikselt sulavad tablad ja flöödi kesköine õndsus põimivad lugude ymber seda vanamuusikalist, vahel isegi orientaalset udu, mis ilmestab saarterahva ja Triskele ilmatuultele avatud poolt. Triskele plaatidel on tihti olnud ka mõni improviseeritud instrumentaal. Siin ilmub mere kohinast Jaanus Roosilehe hiiu kannel ja “Armas Jeesus avita” läheb kebja rännulaulu tempoga liikvele. Peale läbitunnetatuse kinnitab seda materjali ka vereside – Kärla köster Toomas Sõmmer, kellelt pärineb pala “Nuta inimene” jäädvustus, oli Toivo vanavanaisa.