Kirgas ja karge Angela Hewitt ehk kui inglid oskaksid klaverit mängida

 

Miks mõned asjad jäävad meelde ning mõned ununevad? Kui tähtis on inimese enda suhe toimuvaga ja kui suur on ümbruskonna mõju? Kas on sündmusi, mis on igal juhul märgilise tähtsusega, sõltumata inimeste hulgast ja vastuvõtuvalmidusest? Ja mis on tegelikult ajaproov? Kui midagi omas ajas ja ruumis on sügavalt liigutanud ning lükanud liikuma teele, mis nüüd on vaimustuseobjektist eemale viinud, siis kas kaotab seetõttu ka mineviku sündmus oma esialgset sära? Või on õige, et aega pole olemas ning kõik, mis elab meie tunnetes ja mõtetes, on tegelikult olevik?

 

Proloog

 

Neil päevil algab Tallinnas järjekorras kümnes klaverifestival, suur muusikasündmus kõigile klaverimuusikat armastavatele inimestele. 1998. aastal alguse saanud, üle kahe aasta toimuvad klaveripeod on minu mälestustes oma koha leidnud kildude, mõnikord ka laikudena ning päris palju on ka tühje lehti. Sellest eristub üks sügisnädal, millest meenub kümneid seiku – nii kontsertidest, meistriklassidest kui ka loengutest. Mäletan seda aega erakordselt hästi, ka näiteks inimeste sõnu ja näoilmeid, enda mõtteid ja tundeid, väljas valitsenud ilma jpm. Miks? Mis põhjustas nii palju eredaid mälestusi, millest üks säravamaid oli Angela Hewitti soolokontsert?

 

Aasta 2000, II rahvusvaheline klaverifestival. Novembri alguseks on kõigest nädala jooksul toimunud väga palju elamuslikke sündmusi, sealhulgas ka uskumatuid ja raputavaid. Avakontserdil vaimustab kuulajaid Mihhail Pletnjov virtuoosse ja samas erakordselt selge mänguga ning järgmisel päeval mängib Peep Lassmann haaravalt Messiaeni monumentaalse, kolm tundi kestva tsükli “Lindude kataloog”. Uskumatult hea kontserdi annab klaveriduo Kai Ratassepp – Mati Mikalai, kes kõigest kuu aega varem on võitnud I koha Müncheni mainekal ARD konkursil, ning vanameister Charles Rosen esitab Beethoveni “Variatsioonid Diabelli teemale”, mängides seda helilooja klaveriloomingu ja kompositsioonitehnika suurejoonelist kulminatsiooni liigutava lihtsusega. Oktoobrikuu kahel viimasel päeval hullutab Eesti publikut kanada virtuoos Marc-André Hamelin ning just sellest elamusest pärineb minu tänapäevani püsiv veendumus, et inimvõimetel pole piire. Eriti on meelde sööbinud tema esimene kontsert, mille ta andis haigestunud Ralf Gothoni asemel – Hamelin oli päev varem Tallinna jõudnud ning tal polnud probleemi anda ühe kontserdi asemel kaks erineva kavaga klaveriõhtut. Esimese kontserdi Bach, Brahms, Liszt ja Schubert on siiamaani väga eredalt kõrvus. Hamelinis eksisteerivad kõrvuti ja suures üksmeeles erakordne virtuoos ning suur muusik, imeliselt vaimustav oli sellise pianisti mängust osa saada!

 

Kontsert

 

2. november 2000, hingedepäev. Festivali programmis on see nimetatud Johann Sebastian Bachi päevaks – kogu muusikamaailm tähistas tol aastal 250 aasta möödumist helilooja surmast ning nii ka Eesti. Päevasel kontserdil esitavad muusikakeskkooli õpilased Bachi “Goldbergi variatsioonid”, teema ja 30 variatsiooni on ära jaotatud 21 muusikaõppuri vahel, kellest mitmed meie praeguses muusikaelus juba tuntud tegijad.

 

Ning õhtusel kontserdil mängib kanadalanna Angela Hewitt Bachi “Hästitempereeritud klaviiri” teise osa. Tervenisti. Peast. Kaks ja pool tundi ülikeerukat polüfoonilist muusikat, esitatud erakordse täpsuse ja selgusega. Kaunis naine kaunis punases kleidis, tikksirge seljaga, mängib haruldaselt kauni kõla ja sisemise veendumusega järjest 24 prelüüdi ja fuugat. See mõjub kui ilmutus.

 

Vist kõik muusikat õppinud inimesed teavad, millised karid valitsevad Bachi muusikas. Kui raske on mängida juba ühte polüfoonilist teost, ü h t e prelüüdi ja fuugat ilma segi minemata, puhtalt ja stiilitruult. Kui palju aega ja mõttetööd vajab mitmehäälse muusika läbi töötamine, teosele sobiva karakteri leidmine, mängides kõikide liinide jälgimine ja kujundamine. Hewitti käes tundub kõik imelihtne, ta mäng on puhas ja kaunis, võluv ja siiras, üliprofessionaalne ja lausa hüpnotiseeriv. See tundub üliinimlik ja ebamaine ning korraks tekib kahtlus, kas Angela Hewitt ei ole äkki taevast alla sadanud ingel, nagu tema eesnimi võiks reeta.

 

Bachi klaviirimuusika, eriti inventsioonid ning HTK mõlemad osad, on kahjuks enamasti õppeprotsessi pärusmaa. Kõik klaverit õppinud inimesed on neid oma elus mänginud ning kooli ajal õpilasõhtutel kuulnud, kontserdisaalis kohtab seda eriliselt kaunist ja keerukat muusikat haruharva. Ilmselt seetõttu domineerivad pianistide kõrvus sellest muusikast enamasti üht- või teistpidi vildakad variandid ning et enesehinnang väga madalale ei kukuks, langetatakse pigem latti. Ongi raske, ongi võimatu, ei saagi paremini! Üks asi on kuulata plaate, kus kuulsad pianistid seda muusikat esitavad, kuid lindistuste juures jääb alati kahtlus, kuidas tulemus on saavutatud. Kui näed ja kuuled reaalajas, kuidas keegi mängib kaunilt, segi minemata ja näilise kergusega suurteost, millest ka kahekümneneljandik on enamasti pähkel, võtab see päris pikaks ajaks tummaks. Eriti kui kuulamiskogemus vähene ja teadmised mujal maailmas sündivast napid – toimus ju kontsert “enne Youtube’i aega”.

 

Loe edasi Muusikast 11/2016

 

 

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload