_page-0001.jpg)
Itaalia juurtega Al Laurence Di Meola on sündinud 22. juulil 1954. aastal New Jerseys. Hinnatud fusion-kitarristi, helilooja ja produtsendi karjäär sai alguse rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi. Tänapäeval on Di Meola üks maailma lugupeetumaid ja mõjukamaid jazzkitarriste, kellel on ette näidata kakskümmend neli stuudioalbumit ning kultusansambli Return To Forever liikmena võidetud Grammy auhind. Ajakirja Guitar Player lugejad on ta neli korda krooninud parimaks kitarristiks. Paljud rock- ja jazzkitarristid on saanud Di Meola mängust innustust oma stiili arendamiseks. Ta repertuaar on laihaardeline ja mitmekesine, ta hoiab end pidevas arenemises ja liigub sujuvalt eri stiilide vahel.
Lapsena vaimustas Di Meolat esmalt trummimäng, aga juba kaheksa-aastaselt hakkas ta kitarri õppima. Tulevane muusik kasvas üles, kuulates Elvis Presleyt, biitleid ja ansambli The Ventures kitarrihitte. Di Meola kiire edu põhjuseks oli keskendunud pühendumus ja lõputud tunnid harjutamist. Ta mängis kuni kümme tundi päevas ja püüdis juba tol ajal leida kitarril talle isikupärast väljendusviisi. Kui kuuekümnendail kerkisid esile rockistaarid Eric Clapton ja Jimi Hendrix, oli Di Meola juba oma valiku teinud, suundudes jazzi radadele. Noore kitarristi suureks eeskujuks sai Larry Coryell (keda Di Meola nimetab fusion’i ristiisaks), kes ühendas esimeste seas ennekuulmatul viisil jazzi, bluusi ja rocki.
Al Di Meola tegi endale nime juba üheksateistaastaselt, liitudes Berklee kolledži tudengina Chick Corea jazz-rocki bändiga Return To Forever, kus ta mängis aastatel 1974–1977. Chick Coreaga mängimine oli Di Meola karjääri esimene suur samm. Kitarrist on öelnud, et Corea on olnud tema elus üks suurimaid mõjutajaid, samuti toetaja, musikaalne inspiratsiooniallikas ning sõber.
Di Meola liikus oma avastustes erinevate žanrite vahel, kuid kõige hingelähedasemaks on talle jäänud latino mõjudega fusion. Kui ta salvestas 1976. aastal oma debüütalbumi “Land of Midnight Sun”, oli ta juba staar. Plaati iseloomustavad värvikad latino-sugemetega kompositsioonid, mida esitavad sellised raskekaallased nagu trummarid Steve Gadd ja Lenny White, bassimängijad Anthony Jackson ja Jaco Pastorius, klahvpillimängijad Jan Hammer, Barry Miles ja Chick Corea ning löökpillimängija Mingo Lewis. Kuulajad vaimustusid Di Meola tehnilisest meisterlikkusest, ülikiiretest ning keerukatest soolodest ja kompositsioonidest. Kitarrist avastas juba varases loomingus flamenko kui vahemere kultuuri väljenduslaadi. Selle head näited on palad “Mediterranean Sundance” ja “Lady of Rome, Sister of Brazil” albumilt “Elegant Gypsy” (1977).
1981. aastal jõudis publikuni kontsertsalvestus “Friday Night in San Francisco” koos tippkitarristide John McLaughlini ja Paco de Luciaga. See oli geniaalne kombinatsioon autentsest flamenkost ja jazzist, mis võitis kohe kuulajate südamed. Albumi müügiedu küündis kahe miljoni eksemplarini ja plaat on tänapäevani kitarriklassika. Selle albumiga algas ka akustilise kitarri võidukäik. 1983. aastal ilmus kolme kitarritähe stuudioplaat “Passion, Grace and Fire”.
Loe edasi Muusikast 4/2016