• Muusika

Mõtteid (Eesti) kontserdielust ja Peeter Laulu Beethoveni-sarjast

Korraldasid Tartus läbi terve 2015. aasta seitsmest kontserdist koosnenud kontserdisarja “Beethoveni 32 klaverisonaati”, esitajaks Peeter Laul. Millised on muljed ja mõtted sellest projektist?

Tanel Joamets: Esiteks, ma poleks oodanud, et Tartu publikul tekib sellise asja vastu nii suur huvi, publikut oli kõigil kontsertidel 60–80 inimest ning silma järgi tundus, et 30–40 inimest kuulas kogu sarja. 2000ndatel aastatel kinnitavad peaaegu kõik kontserdikorraldajad, et inimesed ei taha tõsiseid kavu, sonaate; paljud ütlevad isegi, et puhast klaverimuusikat ei taheta enam üleüldse kuulata. Ma olen kogu aeg tundnud sisemuses suurt tõrget sellise suhtumise vastu, mulle on kogu aeg tundunud, et see on korraldajate endi hoiak, eelarvamus, ja vaesel publikul ei jäägi muud üle kui joonduda selle järgi, mida pakutakse. Et tegelikult inimesed vajavad suurt muusikat – muidugi peab olema tõesti hea esitaja. Tegelikult mitte lihtsalt väga hea, neid on maailmas praegu tohutult, kes on “väga head” – laitmatud biograafiad, koolid-konkursid-plaadid –, vaid eriline, meeldejäävalt omanäoline, sisendusjõuline ja prohvetina oma publikut enda järel vedav. Selliseid pianiste on vist küll vähemaks jäänud kui sada aastat tagasi, aga neid on. Tõsi, tänapäeva infouputuses on neid raske üles leida, korraldajad ei suuda vahet teha efektse pakendi ja tegeliku sisu vahel. Asja teeb ka keeruliseks see, et salvestus ja elav esitus on kaks väga erinevat asja, ja elava esituse veenvust saab kontrollida ainult elavat esitust kuulates. Eriti keeruline on orienteeruda suure supi teises kihis. Pealispinnal, kus asuvad maailmakuulsad staarid, on pilt selgem, aga nende kutsumine käib Eesti-sugusel mitte kõige jõukamal pisikesel riigil (Tartu-sugusest väikelinnast rääkimata) üle jõu, ent sealt edasi on tuhandeid elukutselisi muusikuid ja pianiste, kelle hulgas on tõelisi pärle, aga erinevatel põhjustel ei ole neist maailmakuulsust vormitud.

Üks selline pianist ongi Peeter Laul. Ta on maksimalist ning vägagi teadlik enda ande erakordsusest ja muusikalisest haardest, samas “karjeristina” väga tagasihoidlik, esinedes siis, kui kutsutakse, ega topi ennast igal võimalusel igale poole. Tal on välja kujunenud oma paigad ja korraldajad, kes teda teavad ja usaldavad, ning esinemisi jätkub kuhjaga.

Kui kuulsin 2014. aastal, et talle korraldatakse 2015. aastal Peterburi filharmoonia väikeses saalis Beethoveni kõigi klaverisonaatide seitsmekontserdiline sari, tegin talle ettepaneku esitada iga kava ka Tartus. Ta nõustus väga meelsasti, ehkki rahastusest polnud enne algust aimugi. Õnneks toetas Kultuurkapital kogu sarja kenasti, kattes esineja honorarid, ja tänu arvukale publikule saime tasa ka muud kulud.

Kirja pannud Virge Joamets

Loe edasi Muusikast 2/2016