Eesti keelpillimängijate konkurss 2015

05/11/2015

Viiuli kategooria II preemia Linda-Anette Suss esitamas ERSOga Sibeliuse viiulikontserti. FOTO ERSO

 

TULEMUSED

 

VIIUL
​II preemia: Linda-Anette Suss (EMTA, Sibeliuse Akadeemia, õp Mari Tampere-Bezrodny), Hans Christian Aavik (TMKK, õp Kaido Välja)

Diplom: Kaia Voitka (EMTA, Sibeliuse Akadeemia, õp Mari Tampere-Bezrodny), Marike Kruup​ (EMTA, Guildhalli Muusika- ja Draamakool, õp Mari Tampere-Bezrodny, Krzysztof Smietana)

 

VIOOLA
III preemia:​ Merike Heidelberg (G. Otsa nimeline Tallinna muusikakool, õp Ester Vain)

 

TŠELLO

​I preemia: Marcel Johannes Kits (EMTA, Trossingeni muusikaülikool, õp Mart Laas, Francis Gouton)

II preemia: Greta Ernesaks (Sibeliuse Akadeemia, õp Tuomas Ylinen), Silvia Ilves​ (EMTA, õp Henry-David Varema)

III preemia: Johannes Sarapuu (Berliini Kunstide Ülikool, õp Wolfgang Boettcher, Konstantin Heidrich)

Diplom: Marten Meibaum (TMKK, õp Mart Laas)


KONTRABASS
​​​​​​​​II preemia: Regina Udod​ (EMTA, õp Kaupo Olt)

​​III preemia: Kristin Kuldkepp (EMTA, õp Kaupo Olt)

 

Eripreemia Eduard Tubina teose parima esituse eest: Hans Christian Aavik, Merike Heidelberg​​, Marten Meibaum​


​Eripreemia kohustusliku uudisteose Tõnu Kõrvitsa “Eleegia üksindusele” parima esituse eest​​:
Linda-Anette Suss

​​
​Eripreemia kohustusliku uudisteose Rein Rannapi “Ballaadi” parima esituse eest​​: Greta Ernesaks


​Eripreemia kohustusliku uudisteose Timo Steiner “Puud sosistavad... sahistavad... laulavad...” parima esituse eest​​​: Merike Heidelberg​​


​Eripreemia kohustusliku uudisteose Mirjam Tally “Esimene lend” parima esituse eest​​: Kristin Kuldkepp


​Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri eripreemia, esinemine solistina ERSO ees: Silvia Ilves


​Austria keeletootja Thomastik-Infeld preemia: Marcel Johannes Kits, Hans Christian Aavik, Linda-Anette Suss, Merike Heidelberg​​, Regina Udod​


​Diplom silmapaistvale pianistile: Lea Leiten, Ralf Taal

 

7. –16. oktoobrini toimus Eesti keelpillimängijate konkurss, sündmus, mille olulisust mõistab ehk veel rohkem, kui meenutada, et eelmine selline kogu riiki hõlmav keelpillimängijate ülevaatus toimus meil viimati 28 aastat tagasi. Eesti keelpillikultuurile oli juba ammu vaja sellist ülevaatlikku võistlust. Vahepeal toimusid küll rahvusvahelised Heino Elleri nimelised konkursid, mis aga ei asenda sellist üle-eestilist noorte mängijate omavahelist mõõduvõtmist. Seekordne konkurss oli pühendatud ka Eduard Tubina 110. sünniaastapäevale ning konkursi esimeses voorus oli kohustuslikuna kavas Tubina pala (kontrabassidel Ludvig Juhti teos). Suureks väärtuseks oli ka iga kategooria jaoks tellitud eesti uudisteos, viiulitel Tõnu Kõrvitsa “Eleegia üksindusele”, viooladel Timo Steineri “Puud sosistavad... sahistavad... laulavad”, tšellodel Rein Rannapi “Ballaad” ja kontrabassidel Mirjam Tally “Esimene lend”. Konkursi sisukast bukletist (koostaja Ardo Västrik) sai lugeda Toomas Velmeti huvitavat ülevaadet konkursside ajaloost, ära olid toodud varasemate, nõukogude ajal toimunud konkursside tulemused, millest mitmeid ise mäletasin ja olin põnevusega algusest peale kuulanud. Korraldustoimkonnas tegid suure töö Mart Laas, Tiina Pangsep, Henry-David Varema, Kaido Välja ja Ardo Västrik. Konkursil oli ka eelnev lindivoor ning lõpuks osales võistlusel 29 noort muusikut –13 viiuldajat, 7 vioolat, 7 tšellot ja 2 kontrabassi. Žürii tööd juhtis muusikateadlane Kristel Pappel (EMTA), liikmeteks olid Diana Ozoliņa (Vītolsi-nimeline Läti Muusikaakadeemia, Läti Riiklik Sümfooniaorkester), Aet Ratassepp (Soome Rahvusooperi orkester, XI vabariikliku interpreetide konkursi laureaat), Gareth Lubbe (Esseni Folkwangi Kunstide Ülikooli vioolaprofessor) ja Aleksander Šilo (Peterburi Maria teatri orkestri kontrabassirühma kontsertmeister, Rimski-Korsakovi nimelise Peterburi Riikliku Konservatooriumi õppejõud).


Järgnevalt žürii mõtteid ja arvamusi lõppenud konkursist.

 

Kristel Pappel (PhD, muusikateadlane, EMTA professor, žürii esimees)


Selline ülevaatekonkurss on väga vajalik. Tähtis on, et see kulgeks võimalikult intriigivabalt ja rahulikus õhkkonnas ning et ka mängijad mõistaksid, et isegi kui nad ei saanud teise või kolmandasse vooru, oli kavade õppimine ja nende esitamine hoopis suuremale kuulajaskonnale kui eksamikomisjon hea ja oluline asi. Kodus on vahel raskemgi võistelda, kui kuskil kaugel rahvusvahelisel konkursil. Ühtlasi innustab konkurss kaasõppureid ja nooremaid mängijaid innukamalt asjaga tegelema, see on väljund oma isiksuse näitamiseks, oma pürgimuste realiseerimiseks.


Konkursil valitses hea ja tiivustav õhkkond ning ma ei tahaks seda mõne mõru mõttega rikkuda… Läbilõikega võib rahule jääda ja parimad on konkurentsivõimelised ka rahvusvaheliselt. Üldiselt aga võinuks viiulitel ja eriti viooladel olla esimese vooru kava kindlam ja paremini ette valmistatud. Viiulitel said mitmel juhul komistuskiviks Paganini kapriisid, viooladel jäi puudu aktiivsusest ja selgest artikulatsioonist.


Korralduslikust küljest laabus žürii poolelt vaadatuna kõik hästi ja oli põhjalikult läbi mõeldud. Peamine raskus oli Kaido Välja, Mart Laasi, Tiina Pangsepa ja Ardo Västriku õlgadel ning nende väsimatust ning konstruktiivsust võis ainult imetleda. Žürii tegevusele oli suureks abiks sekretär Katrin Talmar. Väga hea idee oli, et konkurssi sai jälgida interneti vahendusel ning nüüd järele vaadata youtube’is. Suur tunnustus kuulub siinjuures EMTA videospetsialistile Marek Vilbale!


Kava valikuga võis üldiselt rahule jääda, mulle meeldis näiteks see, et viiuldajatel oli Bachi soolopilliteos teises voorus ja mitte esimeses. Samas tekkis küsimus, miks tšellistidele oli ette nähtud üks etüüd, samas kui viiuldajatel oli neid kaks. Vioolade esimesed kaks vooru kujunesid liiga ühenäoliseks ja ei andnud päris selget ettekujutust mängijate tehnilistest oskustest. Nende teisest voorust võiks edaspidi välja jätta metsasarvele kirjutatud Schumanni “Adagio ja Allegro”, mida aga kõik sedapuhku usinalt mängisid, ning panna rõhk Hindemithi või Regeri teostele. Tellimusteosed eesti heliloojatelt olid omanäolised ja panid interpreetide fantaasia proovile.


Arendamist vajavad küljed meie noorte mängus on ennekõike kõla oma võimalustega, fraseerimine, artikulatsioon, stiilitunnetus, suhtlemine muusikas pianisti või orkestriga, soov mängida publikule ja mitte eirata publiku olemasolu, väljendustahe (ja mitte ainult tahe asja sooritada). Liiga palju oli üheplaanilist interpretatsiooni, kus nii Tubin, Mozart kui ka Bach kõlasid ühtemoodi, samuti monotoonsust ühe interpretatsiooni sees. Paljud esinejad ei rakendanud oma kindlasti olemasolevat (kõlalist) fantaasiat. Üldse ei saanud rahule jääda Bachi teoste esitustega, v.a mõned üksikud (Greta Ernesaks, Johannes Sarapuu, Hans Christian Aavik). On kahju, et nõukogude aegne militaarne “konkursi-Bach” jätkab oma traditsioone, ilmselt ka õpetuses EMTAs.

 

Aet Ratassepp (Soome Rahvusooperi viiuldaja, 1987. aastal toimunud XI vabariikliku interpreetide konkursi laureaat)
Mulle on ikka tundunud, et konkurss muusikavaldkonnas ei ole päris õige asi, sest muusika on midagi hoopis teisest maailmast. Aga kuna neid praegu maailmas nii palju korraldatakse, siis tuleb neile võibolla läheneda mõeldes, mis neist kasu on.


Kuna olen nüüd juba 33 aastat elanud väljaspool Eestit, kõigepealt Moskvas ja seejärel Soomes, siis mul oli erakordselt huvitav meie noori keelpillimängijaid kuulata. Pean ütlema, et pilt oli rõõmustav, kasvõi selles mõttes, kui võrdlen seda oma õpinguaastatega. Tase on tõusnud. Kõik konkursil mänginud noored olid eranditult oma ala professionaalid, ebaprofessionaalset mängu ei kohanud. Teine küsimus on aga see, et mitmed anded, kes oskavad juba suurepäraselt pilli mängida, on kunstilises mõttes jäänud kusagile poolele teele. Ei süveneta sellesse, mille poolest erineb Mozart näiteks Tubinast, kuidas läheneda erineva ajastu muusikale ja milliste vahenditega seda teostada. Üllatavalt väheste muusikute mängus oli arusaadav muusikalise fraasi ülesehitus. On ilmne, et siin oleks ka pedagoogidel ainet enamaks süvenemiseks. Pillirühmade sees oli tase suhteliselt ühtlane, aga pillirühmade vahel on erinevusi, tšellod on teistest oluliselt paremad. Kummaline, aga nii oli see ka aastakümneid tagasi. Vioolasid on vähe ja vioolaõpetuses on tõenäoliselt ka kõige rohkem probleeme. Pikka aega on puudunud järjepidev õpetus. Vioolat õpetavad viiuliõpetajad, aga see ei ole vist kõige parem lahendus, kuigi iseenesest võiksid kõik viiuldajad vioolat proovida. See oleks väga õpetlik ja laiendaks silmaringi. Vioola ei ole aga lihtsalt suurem viiul, tal on oma spetsiifika.


Finalistidest kuulsin Linda-Anette Sussi sel konkursil esmakordselt. Ta on tugeva tehnilise pagasiga muusikaliselt väga andekas inimene. Kõigis kolmes voorus avas ta end erinevatest külgedest, aga finaalis tuli ilmsiks ka see, mida algul tähele ei pannud. Esimene voor oli tal vahest kõige tugevam, muljet avaldas tema tehniline osavus ja kindlus, mida on vaja näiteks Paganini kapriisides. Aga mida edasi, seda rohkem tekkis mõte, et kui keegi juba nii hästi oma instrumenti valdab, siis võiks pillist saada pigem vahend kui eesmärk erinevate muusikastiilide tõlgendamisel. Sibeliuse kontsert on väga raske ülesanne ja Linda-Anette sai sellega tehnilises mõttes suurepäraselt hakkama. Aga kuna ma olen kaua olnud Soomes ja Sibeliuse muusikaga palju kokku puutunud, eriti veel tänavusel juubeliaastal, siis päris lõpuni mind see esitus ei veennud. Sibelius on minu jaoks midagi palju jõulisemat ja stiihilisemat, nagu väga karm ja kaunis loodus, millele inimenegi alla jääb. Linda-Anette lähenemine sellele kontserdile oli ehk pisut liiga kammerlik ja detailidesse takerduv.


Hans Christian Aavikut kuulsin eelmisel aastal Tartus keelpillimängijate konkursil ja seal oli ta mulle suur üllatus. Väga andekas noormees! Tema eristus kindlasti kõigepealt sellega, et on sügavuti minev muusik, kes mõtiskleb ka selle üle, kuidas erinevates stiilides muusikat interpreteerida. Mulle meeldis väga tema Tubina esitus, see oli midagi eht-eestlaslikku heas mõttes. Konkursil ilmnes, et just Tubin paljudele ikkagi päriselt ei avanenud. See muusika ei mängi n-ö iseenesest, interpreet peab siin küllaltki palju vaeva nägema. Mulle meeldis väga Aaviku Mozart esimeses voorus ja ka teises voorus paelus ta stiililiselt mitmekülgsete tõlgendustega. Mendelssohni kontsert ühe orkestriprooviga on muidugi nii noorele inimesele väga raske ülesanne. Siin tuli ilmsiks ka momente, mida tal oleks vaja arendada. XIX sajandi muusika nõuab natuke teistsugust toonikujundust ja vasakut kätt. Siin peaks otsima katkematut vibrato’t, millega elastne ja varjundirohke toon tekitada.


Kaia Voitka on väga musikaalne ja tehniliselt tugev viiuldaja. Tema esituste osas tekkis ka stiiliküsimusi selles mõttes, et teatav ühetaolisus, samasuguste mänguvõtete kasutamine kõigis lugudes hakkas pikapeale häirima. Minu jaoks on problemaatiline tema lai vibrato, mis sai ka intonatsioonile saatuslikuks. Dvořáki kontsert talle stiililiselt sobis, üldse romantiline muusika, nii et kontserdi valik oli igati õige.


Marike Kruup on väga huvitav mängija. Eriti jäid meelde tema Schuberti Rondo ja Tõnu Kõrvitsa “Eleegia üksindusele”, selle ta kujundas veenvalt. Eesti uudispala mängimine just jagaski mängijad kahte leeri. Oli näha, kes mängis noodist lihtsalt teksti ära ja kes oli püüdnud nootide taha vaadata. Marike Kruubi puhul ilmnes kahjuks finaali puudulik ettevalmistus. On selge, et pikk paus konkursi ajaloos on põhjuseks, miks paljud ei osanud oma ettevalmistusperioodi õigesti planeerida. Tulevastele konkursile tulijaile tahaks soovitada, et alustage ikka finaalist, ja täpsemalt kontserdi kolmandast osast, sest selleks ajaks on tavaliselt “kütus otsas” ja finaali peaks suutma une pealt mängida.


Viooladest said teise vooru kolm mängijat. Väga kahju, et Mann Helstein pidi haiguse tõttu katkestama. Tal on ilus, rikas alditoon ja aktiivne mäng ning ta oleks võinud tõenäoliselt teises voorus väga hästi esineda. Merike Heidelbergi olin ka varem kuulnud. Ta on erakordselt andekas inimene, kes on õnneks oma instrumendi leidnud (viiuldajana alustanud). Teises voorus oli ilmselge, et kui üldse keegi finaali lasta, siis tema. Tehniliselt mängis ta kõik ilusti ära, Bachi osas tasuks tal end barokiajastu põhimõtetega kurssi viia. Mart Kuusma on ka võimekas mängija, aga esimeses voorus tekitas küsimuse just tema esitusmaneer. Saan aru, et siin oli tegu nagu mingi kaitsereaktsiooniga. Küsisin, miks ta tahab jätta muljet, nagu teda üldse ei huvitaks, mida ta teeb. Mängija väline hoiak ju tahes-tahtmata mõjutab üldmuljet. Ta ütles selgituseks, et selline hoiak aitab tal toime tulla tugeva närvipingega. Soovitasin tal siiski järele mõelda.


Konkursile jäi tulemata 11 mängijat neljakümnest, kelle videod olid aktsepteeritud. Nende hulgas oli palju lootustandvaid talente. Seega võib järeldada, et tegelik tase on veelgi lubavam.


Märkasin rõõmuga, et uus põlvkond on rohkem avatud, julgeb oma arvamust välja öelda ja ise mõelda. See kõik on väga oluline. Kui kuulata varasema aja suuri viiuldajaid, näiteks Jascha Heifetzit, Fritz Kreislerit või Ginette Neveau’d, võib kohe paari noodi järel aru saada, kes mängib. Nii suur isikupära on kõlas, fraseerimises ja toonis. Tänapäeval seda enam kahjuks ei ole ja selles on oma osa ka konkurssidel. Seal peavad olema täidetud teatud standardid ja väga isikupärased mängijad teatavasti tippu ei jõua. Nad jõuavad kas teise vooru või tekitavad siis finaalis žüriis suuri lahkhelisid. Sellepärast ei ole konkursid muusikalises plaanis alati väga huvitavad. Ma sooviksin, et nad seda rohkem oleks. Ka ise lähtusin oma hindamises paljuski isikupärast ja stiilitunnetusest.

 

Loe edasi Muusikast 11/2015

 

SILDID

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload