• Muusika

Pilte möödunud aegadest. Vladimir Spivakov


Vladimir Spivakov ei ole kaugeltki tundmatu nimi. Viiuldaja, kelle kaunis ja soe toon, tehniline täiuslikkus, aristokraatlik sarm ning intelligentsus on publikut võlunud juba pikki aastaid. Dirigent, kes on oma orkestriga Moskva Virtuoosid astunud üles kõikvõimalikes ja võimatutes esinemispaikades üle maakera.

Kuid aeg voolab kiirelt, möödunud aasta septembris tähistas muusik oma 70. sünnipäeva ja sel puhul jõudis Venemaal lugejateni raamat “Vestlused Vladimir Spivakoviga”. Selle autor on kuulsa viiuldaja õpingukaaslane Leningradi päevilt ning kauaaegne sõber, juba aastakümneid Ameerika Ühendriikides elav muusikateadlane-ajakirjanik Solomon Volkov. Eesti ärksam lugejaskond tunneb Volkovit autorina, kelle sulest on ilmunud Dmitri Šostakovitši mälestusteraamat “Tunnistus”, “Šostakovitš ja Stalin: tsaar ja kunstnik” ning “Peterburi kultuuri lugu”. Kõnealune raamat sündis aga hoopis telekanali Kultura saadete põhjal, kui Spivakovi abikaasa Sati õhutusel otsustas Jelena Šubina kirjastus materjali raamatuks vormida. Tegu pole kuiva teoreetilise teose ega pelga ülevaatega Spivakovi eluloost, vaid kahe erudeeritud isiku ääretult põneva dialoogiga, mis lubab heita pilgu maailma, kuhu lugejal tavaliselt juurdepääs puudub. See on haruldane võimalus saada osa ajaloolistest sündmustest, muusika suurkujudest, nende mõttemaailmast ja saatuse keerdkäikudest. Kuid eelkõige on see raamat elust ja kunstist, inimeseks olemisest ja inimeseks jäämisest.

AVAMÄNG

Lapsepõlv

“Muusikule suure algustähega.” David Oistrahh

Volkov: Räägi David Fjodorovitš Oistrahhist...

Spivakov: Ma kummardasin Oistrahhi ning olemata ametlikult tema õpilane, käisin vabakuulajana ta tundides. Oistrahh mängis täiuslikult, nii nagu mitte keegi teine, olles ka inimesena ebatavaline. Kui ma võitsin konkursil Montrealis tema õpilasi ja sain grand prix’, saatis ta mulle õnnitlustelegrammi.

Ükskord võtsin julguse kokku ning palusin David Fjodorovitšilt mälestuseks tema fotot. Seisime mitmekesi teisel korrusel – tema klass nr 8 asus mööda koridori edasi, veidi vasakul, ta väljus oma klassist ja ütles: “Ma tõin foto. Kas pastakat on, millega kirjutada?” Ma ulatasin pastaka ning Oistrahh kirjutas: “Hiilgavale viiuldajale ja muusikule Vladimir Spivakovile parimate soovidega tulevaseks eduks.” Asutas minekule, võttis paar trepiastet, siis aga peatus äkitselt ja pööras ringi: “Kas võiksin korraks veel pastakat paluda?” Võttis pastaka uuesti enda kätte ning sõna muusik juures venitas M-tähe külgedelt pikemaks. Ma ei unusta seda kunagi: Muusik suure algustähega, ja veel kellelt – Oistrahhilt endalt!

Volkov: See on kõrgeim kiitus, mida üldse võimalik saada. Oistrahh oli ju väga vaoshoitud inimene. Seda, mis tema hinges tegelikult toimus, ei suutnud minu arvates keegi lõpuni mõista. Istusin samuti Moskva konservatooriumis tema tundides. Ta isegi ei rääkinud eriti palju. Tema põhiline õpetamismeetod seisnes selles, et ta võttis viiuli kätte ja näitas, kuidas asi peab kõlama. Ja kui harmooniline see alati oli...

Spivakov: Olin kord tunnistajaks järgmisele stseenile. Üliõpilane tuli Oistrahhi juurde tundi ja, olles vaevalt mänginud esimese fraasi Tšaikovski viiulikontserdist, kui pedagoog ta peatas:

“Palun mängi veel kord seda fraasi.”

Viiuldaja mängis teist korda. Oistrahh vastu – veel üks kord. Õpilane mängib juba kolmandat korda. Äkitselt teatab David Fjodorovitš talle:

“Tead, meil tuleb kontsert välja vahetada.”

Üliõpilane on segaduses:

“Ma ju mängisin ainult ühe fraasi.”

“Selle põhjal, kuidas sa seda ainsat fraasi mängisid, sain ma aru, et meil on vaja kontsert mõne teise vastu vahetada,” võttis Oistrahh jutu kokku.

Volkov: See oli julm...

Spivakov: Julm. Kuid ta toimis nagu arst. Vahel on tervenemiseks vaja võtta mõru rohtu.

ALLEGRO VIVACE (elavalt)

Karjääri algus

Ärajäänud duett. Glenn Gould

Spivakov: Glenn Gould sõitis Moskvasse. Mingisugust “reklaami” polnud – tulid need, kes teadsid, mina nende hulgas. Saal oli pooltühi. Gould mängis Bachi – terve õhtu oli täidetud Bachiga. Mängis otsekui vaimulik. Kusjuures selline vaimulik, kelle jaoks pole vahet, mitu inimest on tema pühamus – viis või viis tuhat. Ta palvetas klaveri ääres, ta pühitses oma missat. Ja need, kes kuulsid tema palvet, tormasid vaheajal telefoniautomaatide juurde – mingeid mobiile tol ajal polnud –, helistades oma sõpradele, lähedastele – jookske kiiresti siia! Anusid administratsiooni vaheaega pikamaks venitama. Kontserdi teiseks pooleks polnud saalis kohta, kuhu õun oleks võinud kukkuda.

Hiljem oli tal Moskva konservatooriumis kohtumine üliõpilastega. Loomulikult jooksin samuti sinna. Gould teatas, et kavatseb mängida Weberni. Aga inimesed ei kuulnud hästi ning mõtlesid, et ta mängib Weberit, klassikat. Tema aga mängis absoluutselt kaasaegset Viini uue koolkonna muusikat, mis meil NSV Liidus oli keelatud. Üliõpilased juubeldasid, professuur oli šokeeritud. Ainus inimene, kes konservatooriumis seda stiili valdas, oli professor Juri Nikolajevitš Holopov – väljapaistev muusikateadlane ja imeline inimene.

Loomulikult oli Glenn Gould mu iidol. Ja kujuta ette – pärast konkursivõitu 1969. aastal Montrealis sain ma kõne...Gouldilt! Oli õhtu. Tol ajal rääkisin veel väga halvasti inglise keelt, kuid võõrast kõnest sain küllaldaselt aru.

“Kas Vladimir Spivakov? Ma kuulsin teie Beethoveni c-moll sonaadi esitust raadiost. Mulle väga meeldis. Sõitke mõne päeva pärast Torontosse, minu stuudiosse külla. Ma tahan teiega koos mängida.”

Ja kuidas mina veel tahtsin! Kuid tol ajal, viibides kapitalistlikus riigis, polnud midagi võimalik teha ilma võimude vastava loata. Pöördusin Nõukogude konsulaati, nemad omakorda küsisid NSV Liidu kultuuriministeeriumilt. Kultuur ütles kindla “ei!”, kirjutades ette koos teiste konkursist osavõtjatega kohe tagasi tulla.

Nii ei õnnestunudki meil koos mängida. Üsna varsti Glenn Gould lahkus elust, sain seda teada ajalehtedest, kui oma sõbra ja ansamblipartneri Boriss Behtereviga Itaalias rongiga sõitsime.

Volkov: Käestlastud vestlus Gouldiga – see on üks suurimaid kaotusi elus. See on sama, kui lasta käest kohtumine...ma ei tea isegi, kellega võrrelda...

Spivakov: Prohvetiga.

Volkov: Ma tahtsin seda öelda, kuid kartsin olla liiga suurejooneline.

Spivakov: Ära häbene – prohvet ta oligi. Ma mäletan tema duot Yehudi Menuhiniga. Gould mängib Beethoveni 10. sonaadi II osa algust, viiul pole veel sisse astunud, nii väga tahaks, et see soolo ei lõpeks eal. Ma jumaldasin Menuhinit ja käisimeYehudiga tihedalt läbi, kuid kui Glenn Gould mängis, siis ei tahtnud ma kuulata kedagi peale tema.

Volkov: Menuhin oli minu jaoks üks viiuli jumalatest ja väljapaistev isiksus. Kuid Gouldi kontsentreeritud energeetika kõrval kahvatus isegi Menuhin mingil määral.

Tõlkinud Hele-Mai Poobus

Loe edasi Muusikast 11/2015