Sametine hääl David Daniels

USA ooperikriitik Peter G. Davis on soovitanud kujutleda järgmist pilti. Eesriide tõustes näeme uhkete baroksete vormidega täidetud lava. Ilmub habemega tõeline macho-kangelane, tõmbab tupest mõõga ja tõotab kõigile vaenlastele tulist kättemaksu, lauldes samal ajal koloratuuridest tulvil aariat, mis kord tõuseb kotkana kõrgustesse, kord pikeerib sügavikesse. Publik aga hullub vaimustusest…

Ometi… midagi on selles kummalist… ja seda just hääle puhul. Kangelane ei kõla just ühena kolmest tenorist, nagu oleks võinud ehk eeldada. Ta pole isegi heroiline bariton. Kõrge tooniga falsetthääl kuulub kontratenorile, hääleliigile, mida ainult mõni aastakümme tagasi teadsid vaid tõelised ooperigurmaanid.

Hääl, mis pani kihistama

Davisel on siin tuline õigus. Kontratenor on maailmas suhteliselt uus nähtus ja selle ilmumise eest tuleb olla tänulik Canterbury katedraali koorilauljale Alfred Dellerile, kes millalgi möödunud sajandi 40. aastate keskel otsustas katsetada laulmist tenori registrist kõrgemal ehk siis falsetthäälega. Loomulikult olid esimesed reaktsioonid kihistavad ja ebalevad, kuid laiem publik mõistis järjest enam, et just see hääl kannab paljuski edasi seda kõla ja ka esteetikat, mida pidasid silmas kastraatidele kirjutanud heliloojad. Ja mõistmine saabus muidugi koos falsetitehnika edasiarenemisega. Sest esimesed kontratenorid Deller ja Paul Esswood olid tõepoolest õhukese ja suhteliselt jõuetu, kuid sellegipoolest lummava kõlaga häälega. Esimene suurem muutus tuli aga James Bowmaniga, kelle hääl oli tunduvalt tugevam ja lubas laulda veenvalt juba terveid ooperirolle seniste üksikute aariate asemel. Järgmine põlvkond, Jeffrey Gall, Jochen Kowalski ja Michael Chance vallutasid ooperilava juba täielikult. Olgu siinkohal öeldud, et minu esimene kokkupuude kontratenoriga oligi just Kowalski kaudu, kelle LPd “Arien aus der Berliner Operngeschichte” kuulasin andunult Tartu ülikooli raamatukogu fonoteegis.

Vaid mõni aeg tagasi usuti täiesti tõsimeelselt, et barokkooperid oma ülistiliseeritud karakterite ja süžeedega, aegluubis tegevuse ja totaalselt etteaimatava õnneliku lõpuga on kadunud tolmunud mälestustesse ning ei suudaks eales kõditada praeguse aja inimese kujutlusmeelt, mis on kasvanud Mozarti elegantsuse, Verdi dramatismi, Wagneri kangelasmütoloogia ja Puccini tragöödiate vaimus. Arvati, et kogu see määratu ooperikultuur, mis õilmitses aastatel 1600 kuni 1750, on surnud… lõplikult. Paraku osutus see usk alusetuks. Viimase kahekümne aastaga on barokkooperid teinud tõelise comeback’i. Paljuski võib see olla tingitud sellest, et meie üsna skisofreeniliselt kiires ja hüplikus maailmas pakub väga reeglipärane barokkmuusika tuge ja kindlust. Samuti ei saa keegi kahelda, et barokkooperid, eriti just Händeli omad, on tulvil imekauneid meloodiaid, mis kõnelevad kogu inimtunnete paleti keeles. Ja just nimetatud taaselustumisega on seotud ka see, et tänaseks päevaks on kontratenoritest kujunenud tavapärane nähtus ooperikunstis.

Kontratenoreid on maailma ilmunud suhteliselt palju ning võiks öelda, et peaaegu igale maitsele leidub midagi: on väga feminiinse kõlaga Max Emanuel Cencic, on õhukese ja heleda inglihäälega Philippe Jaroussky, on suurepärane Bachi interpreteerija Andreas Scholl ja nõnda edasi. Ometi võib öelda, et kõigi nende kohal kõrgub minu ja paljude teistegi meelest ameerika kontratenor David Daniels.

“Teine hääl”

David Daniels on sündinud 12. märtsil 1966. aastal Spartanburgis Lõuna-Carolinas. Tema vanemad olid mõlemad lauluõpetajad. Poisina laulis ta sopranit, pärast häälemurret tenorit. Tema isa oli Brevardi muusikakeskuse suveakadeemia üks juhte, ema aga ooperisopran. Daniels veetis lapsena kõik suved akadeemia kontserte kuulates. Seetõttu kuulis ta väga varakult maailma parimaid lauljaid n-ö otseesituses, näiteks Robert Merrilli, Renata Scottot ja Cornell MacNeili. “Lapsena sa ei saa aru, mida täpselt kuuled, kuid suvi suve järel sellised hääled… Nad lihtsalt laulavad. Sa lihtsalt imed selle kõik endasse. Sa ei saa selle vastu, oled nagu käsn. Sa ei saa isegi aru, kuidas sul on vedanud …”

Daniels siirdus tenorina laulmist õppima Cincinnati ülikooli kolledž-konservatooriumi. Lugu sellest, kuidas Daniels n-ö leidis oma tõelise hääle, on käinud läbi paljudest intervjuudest ning on muutunud omamoodi legendiks. Ta teadis, et tal on võime vahetada ülespoole liikudes registrit ning et see ülemine hääl on mugav ja ilma igasuguste probleemideta. Kuid ta polnud seda kunagi kellelegi otseselt demonstreerinud. Ta lahutas küll pidudel teiste meelt, esitades kuulsaid naistegelaste aariaid, kuid keegi ei võtnud seda tõsiselt. Kaasa arvatud tema ise. Cincinnatis õppides oli ta aga oma tenoriga tõsistes raskustes. Ta oli veendunud, et see on tingitud sellest, et ta õpetaja on bassbariton, kes lihtsalt ei oska õpetada, kuidas tenori kõrgeid noote kätte saada.

[---]

Lõpetuseks tahan tekitada väikese mõtte- ja maitsekonkursi. Maailmas on kaks parteid, need, kes eelistavad Maria Callast, ja need, kes Renata Tebaldit ning nende vaidlused on väga lähedal verevalamisele. Olen ise alati möönnud mõlema laulja fantastilisust, olles siiski kindel Callase emotsionaalsuse ja musikaalsuse pooldaja. Soovitan nüüd kuulamiseks Youtube’ist kahte klippi, kus Andreas Scholl ja David Daniels esitavad Bachi aariat “Schlummert ein”. Mõlemad esitused on absoluutne kõrgklass. Ometi imponeerib mulle Danielsi ettekanne rohkem. Kui Scholli hääl kirjeldab midagi ebamaist ja ingellikku, juhatades igavesse unne, jäädes ometi ise kõrvaltvaatajaks, siis Danielsi hääl kirjeldab sügavalt isiklikku ja emotsionaalset kogemust, mis puudutab inimlikkuse olemust ning hõikab igatsevalt jumala poole.

Loe tervikuna Muusikast 3/2015