Laulja tuhande näoga

Tuntud muusikaajaloolane Harvey Sachs on öelnud: “Plácido Domingo pole laulnud veel vaid Etna kraatril, heategevuskontserdil pingviinidele Antarktikas ning otseülekandel kosmoselaevast.”

Tõsi ta on, et Domingo on end ajalukku jäädvustanud kui äärmiselt laiaulatusliku repertuaari, meeletu energia ja vastupidavusega laulja. Tema nimel püsis üle kümne aasta maailma pikima aplausi rekord, kui pärast Verdi “Othello” etenduse lõppu Viini Riigiooperis käis laulja pooleteise tunni jooksul 101 korda kummardamas. Samuti purustas Domingo legendaarse Enrico Caruso püstitatud, aastakümneid ületamatuna püsinud rekordi, avades oma karjääri jooksul Metropolitan Opera hooaja 21 korral.

Mõned ütlevad Domingo kohta, et ta on kõigesööja – keeldudes end liigitamast, on ta esitanud valimatult nii spinto, lüürilise, dramaatilise kui ka kangelastenori repertuaari kuuluvaid rolle. Teised jälle, et ta pole tõeline do-tenor ja on seega nagu poolfabrikaat. Mulle on Domingo aga muusik, kellesse on koondunud kõik need omadused, mis ideaalis ühes tõelises maailmatasemega ooperilauljas olema peaksid: musikaalsus, intelligentsus, hea lavavälimus, kaunis tämber, näitlejaanne, haruldane sarm, emotsionaalsus. Ka distsiplineeritus, inimlik soojus ning lai silmaring. Domingo kaasaegset, temast viis aastat varem sündinud itaalia tenorit Luciano Pavarottit nimetati sageli oma aja suurimaks. Teatud mõttes ta oligi ületamatu. Harv pole juhus, kui lauljaid sildistatakse, näiteks, et tal oli maailma ilusaim piano või maailma säravaimad kõrged noodid või et ta oli maailma parim Radames, Cavaradossi, Alfredo. Hääle ilu on kuulaja kõrvades ja maitse üle teatavasti ei vaielda. Sageli määrab loometee inimese iseloom ja tahe, lisaks paljude muude omaduste kombinatsioon. Suur osa on ka juhusel, olla õigel ajal õiges kohas.

Lauluga täidetud kodu

Plácido Domingo sündis 21. jaanuaril 1941. aastal Hispaanias Madridis. Ema poolt oli ta baski, isa poolt katalaani ning aragoonia verd. 1949. aastal kolisid nad perega Mehhikosse. Tema mõlemad vanemad olid tunnustatud zarzuela-lauljad, kes uuel kodumaal asutasid ka oma zarzuela-kompanii. Kohe pärast Mehhikosse kolimist asus noor Plácido võtma klaveri eratunde, osaledes endast aasta noorema õega koos sageli ka zarzuela-etendustel. Sinna aega jääb esimese suure armastuse algus, nimelt jalgpall. Neljateistaastasena, pärast erapedagoogi surma, astus tulevane laulja Mehhiko Rahvuslikku Konservatooriumi, külastades samal ajal vabakuulajana dirigent Igor Markevitchi tunde. Klaveriõpingud aga edenesid nüüd sobiva õpetaja ja õpilasele pühendatava piisava aja puudumisel visalt, aina enam hakkas Plácidot paeluma Mehhiko Rahvusooperis töötavate lauljate kuulamine.

Kuueteistaastaselt, kui tema vanemad olid parasjagu Euroopas turneel, otsustas Domingo kodunt lahkuda ja abielluda endast kaks aastat vanema pianistist kaasõpilase Ana Maria Guerra Cuéga. Nende abielu kestis alla aasta, sündis poeg José Plácido. Laulja ise meenutab seda kui väga rasket ja keerulist aega, kuid on hiljem öelnud, et olles sunnitud konservatooriumist lahkuma ja peret ülal pidama, sai ta varakult iseseisvaks ning see tee viis ta hoopis uute võimalusteni. Poja sünni ja Mehhikost lahkumise vahele jäi neli aastat, mil Domingo töötas raha teenimiseks paljudes eri kohtades ja ametites. Oma vanemate zarzuela-kompanii etendustel laulis ta baritonipartiisid. Just baritonina läks ta ettelaulmisele Mehhiko Rahvusooperisse, kus pärast tema ärakuulamist öeldi, et teil on väga kena hääl, aga meie meelest olete te tenor, mitte bariton. Tal paluti noodist laulda üks tenoriaaria ning ta võetigi tööle kui tenore comprimario ehk siis kõrvalosade rollide peale.

Oma kindlat lauluõpetajat pole Domingol kunagi olnud ja üheski koolis laulmist tavapärasel viisil õppinud pole ta samuti. Suurt rolli tema haridusteel mängisid muusikaarmastajate kogunemised sõber Pepe Esteva juures, sageli oli seal koos kuni 20 inimest, paljud neist rahvusooperi lauljad. Nendest mitme aasta jooksul toimunud õhtutest kujunes Domingo muusikaline ülikool.

Esimeseks ooperirolliks laval sai Borsa Verdi “Rigolettos”, kus peaosa laulis Cornell MacNeil, kellega aastaid hiljem osaleti koos Zeffirelli “Traviata”-filmis. Lauldes väikesi kõrvalosi, puutus ta kokku ka Giuseppe di Stefanoga, kuid rahvusooperisse ei jäänud Domingo kauaks. Samaaegselt laulmise ja teiste lauljate saatmisega tegi ta tööd veel televisioonile, osales muusikalistes komöödiates, oli balletitrupi kontsertmeister jms.

Oma debüüdi peaosas tegi ta Alfredona Verdi “Traviatas” 1961. aastal Monterreys, olles vaid 20-aastane. Laulja ise on öelnud, et polnud tol ajal veel tehniliselt ja emotsionaalselt selleks valmis. Ooperi finaalis, kus Alfredo anub surevat Violettat, et ta ei jätaks teda üksi siia maha, lämbus ta sõna otseses mõttes iseenda pisarate kätte.

Loe edasi Muusikast 8-9/2014