top of page

Õnnelikkus on olemise lahutamatu osa


Hetk kontserdilt. FOTO RENE JAKOBSON

Ansambel Floridante: “Euroopa tippsolistid III. Maria Valdmaa, Tim Kuypers ja Hans Christian Aavik” 25. II Niguliste kiriku Antoniuse kabelis. Floridante barokkorkester: Anthony Marini ja Triin Veissmann (barokkviiulid), Hanna Maria Semper (barokkvioola), Villu Vihermäe (barokktšello), Regina Udod (kontrabass), Paul Daniel (barokk-kitarr) ja Saale Fischer (klavessiin).


Floridante kolmas muusikaõhtu sarjast “Euroopa tippsolistid” asetus oma taseme poolest rahvusvaheliselt pärjatud Haapsalu vanamuusikafestivali väärsesse kõrgliigasse, mis pole ka üllatav, kui arvestada, et ansambel on pikalt olnud festivali üks tuumikesinejaid. Sari on ühtlasi rahvusvaheline koostööprojekt ja seni juba pakkunud tipptasemel esitusi. Tuleb märkida, et seegi kontsert polnud erand, meelitades kohale sedavõrd suurel hulgal huvilisi, et väikeses Antoniuse kabelis oli raske istekohta leida. Seekord oli oodatuim Hans Christian Aaviku debüüt barokk-koosseisus ning etteruttavalt võib öelda, et tema ergas ja pulbitsev mäng nii soolodes kui duos lõi igast etteastest nauditava elamuse. Tore tõdeda, et Aavik on kujunenud interpreediks, kes mängib alati ja mistahes koosluses säravalt. Nii tema soleerimisel Vivaldi viiulikontsert Es-duur kui ka Jean-Marie Leclairi sonaat kahele viiulile A-duur kahasse suurepärase viiuldaja Anthony Mariniga oli lennukas ja heast energiast kantud.

Kontserdi kava oli kaasahaaravalt dünaamiline, milles põhirõhk Händeli teostel. Vaheldusrikkust ja kõlalist mitmekesisust lisas esituskoosseisude vaheldumine, kuid läbivaks jooneks jäi ühtse hingusega ansambliline mõtlemine ja detailitunnetus. Avamäng Händeli ooperile “Rinaldo” häälestas publiku sobivalt vaba ja sundimatu barokimeeleolu lainele ning kohe antigi teatepulk üle hollandlasest külalisesinejale Tim Kuypersile, kes haaras läbini laitmatu vokaalse vormi ning paiguti lausa ooperliku kire ja emotsionaalsusega laetud esitustega. Sellised olid ühtaegu dramaatiline ja südamlik aaria “Vieni, o cara” “Rinaldost”, oskuslikult vormiliseks tervikuks kujundatud, ülituntud retsitatiiv ja aaria ooperist “Xerxes” ning esituslikult kõige intensiivsemalt laetud aaria “Se il cor guerriero” Vivaldi ooperist “Tito Manlio”, mis andis solistile suurepärase võimaluse täiel määral demonstreerida oma hääle maskuliinset kandvust. Ehkki polnud küll üllatav Tim Kuypersi kui Müncheni ooperisolisti võime kultiveerida võimsa laenguga vokaalset dramatismi, siis seda enam avaldas muljet tema oskus seda barokkesitustes süvitsi mõtestada ja mitte üle doseerida.

Kuypersile pea võrdväärselt sekundeeris meie oma tippartist Maria Valdmaa, kellest jäid meelde Händeli kantaadi “Crudel tiranno amor” samanimelise aaria sujuv legato ja laitmatu fraseerimine ning aaria “O cara speme del mio diletto” kandev meloodilisus. Valdmaa on äärmiselt musikaalne lauljanna, kellel on suurepärane häälematerjal ning iga tema etteaste sulandus barokkorkestrisse loomulikult. Lauljate duett “Soll mein kind” Händeli “Brockes-passioonist” võlus tundekülluse ja siirusega, lisaks hakkas kõrva mõlema solisti selge diktsioon – tekst oli viimase sõnani arusaadav.

Käesolevasse Floridante sarja on integreeritud ka üks jätkuprojekt “Eesti miniatuurid”, mille sisu täidetakse Eesti heliloojate nüüdisteostega, mis mõeldud esitamiseks ajaloolistel pillidel. Seekord kõlas esiettekandes Evelin Seppari uudisteos “Torna amore” Triin Veissmanni soleerimisel. Sepparil on hea stiilitaju ja teose malbe atmosfäär sobitus kerge ja nõtke barokkõhustiku täiteks hästi, ehkki küll selle näiliselt tüüne pealispinna alt peegeldus sootuks teistsugune maailm.

Kuulajana tundsin aga erilist rõõmu kammerliku barokkorkestri ühtsusest ning üksteist arvestavast kompaktsest kõlast ja energiast. Orkestris domineeris kerge, uljas ja enesekindel kõlailm, millest aeg-ajalt kostus välja sobiva ja pehme üllatusena barokk-kitarr, kuid väiksema kõlajõuga pillil ongi raskem ennast kehtestada. 

Tagantjärele kontserdi muljeid kokku võttes mõtlesin sellele, kui oluline ja samas keeruline on ka mitte just kõige helgematel aegadel järgida helilooja Eino Tambergi legendaarset kreedot: olla õnnelik. Ehkki Tambergi elu möödus suures osas inimvaenulikus režiimis, kandis kogu tema eluhoiakut ja muusikat rõõm.  Floridante muusikaõhtu veenis veelkord, et õnnelikkus on olemise lahutamatu osa ning seda ei varjutanud ka Antoniuse kabeli visuaalne foon, teispoolsusse vaatav ja surelikkust meenutav Bernt Notke “Surmatants”.

100 views

Comments


bottom of page