Rahvusooper Estonia kaasprodutseeritud Pariisi Opéra Comique’i aastatagune lavastus “Pulcinella & Hispaania tund”. Muusikajuht Arvo Volmer, dirigendid Arvo Volmer ja Kaspar Mänd, lavastaja Guillaume Gallienne, dramaturg ja lavastaja assistent Marie Lambert-Le Bihan, dekoratsioonikunstnik Sylvie Olivé. Osades: Mart Madiste või Reigo Tamm, Helen Lokuta või Karis Trass, Brayan Avila Martinez (Mehhiko) või Heldur Harry Põlda, Tamar Nugis või René Soom, Mart Laur või Priit Volmer. Esietendus 7. II 2025.
Estonia väiksemapoolsele lavale väga hästi sobiv rendilavastus kombineeris lühiballeti ja -ooperi samast ajastust ja piirkonnast. Saja aasta taguse Pariisi muusikamaastiku värvikamad tegelased, olemata kumbki prantslane – Stravinski ja Ravel –, olid ühendatud teoste koomilise sisu ja lavakujunduse abil hästi toimivaks tervikuks. Peatumata pikemalt esimese poole täitnud balletil, olin vaimustuses staatilisest, ühes tükis lavakonstruktsioonist, mis kandus ühest teosest teise, saades ooperiks juurde mehaanilist keerukust, kuid säilitades koloriidi ja valguse-varju käsitluse.
Muusikaline komöödia “Hispaania tund” on tõesti otseselt üks tund Hispaaniat, mida võiks tõlgendada ka kui Hispaania aega – kuidas hispaanlased mõistavad (kella)aega. On arusaadav, miks Raveli köitis Franc-Nohaini näidenditekst, mis oli sõnalavastusena juba edukalt etendunud. Lapsena isaga tehastes aega veetnuna vaimustus ta detailsetest konstruktsioonidest – ooperi proloogis liikuvad inimesed on kui osad suurest kellamehhanismist, igaühel oma tähtis ülesanne ja liikumine; mitmeid ooperi tegelasi ja üldse inimtüüpe pidas ta masinlikeks, ja mitte sugugi alati halvas mõttes. Teisalt tundis ta sügavat vaimset sidet oma baski vabamõtlejast-iseõppijast emaga, tänu kellele hispaania kultuur ja muusika talle väga lähedased olid. Siin on Hispaania koondatud esiti poeet Gonzalve tegelasse, kelle ülevoolavalt kaunistatud meloodiad ja sama ülevoolavad emotsioonid eemalduvad kõigest mõistuspärasest. Hiljem kõlab majaproua Concepcióni suust aga igatsust teistsuguse Hispaania järele, mis peaks kehastuma hoopis jõulisemas ja otsustavamas kirglikkuses.
Vokaalpartiides jätkab Ravel prantsuse keele loogikast orgaaniliselt välja kasvavat retsitatiivset stiili, millega esimesena tuli välja Debussy ooperis “Pelléas et Mélisande”. Virtuoosses orkestripartiis avaldub muidugi heliloojale omaseim rikkalik värvipalett eri situatsioonide ja emotsioonide kujutamisel tämbrite ja muusikaliste kujundite abil, impressionismist jazzini. Arvestades, et igasuguse (ka lähi-)eksootika nõudlus oli I maailmasõja eelses Euroopa suurlinnas laes, tundub praegu üllatav, et niipea, kui see Odéoni teatris rahvast naerutanud pseudohispaania komöödia muusikalavale jõuda üritas, tekkis materjalile üksjagu vastuseisu põhiliselt moraalsetel kaalutlustel. Nii ei jõudnud esiettekande mitmeaastase viivituse tõttu Raveli kellameistrist isa oma poja tähelendu teatrilaval ära oodatagi.
Nägin laval kahte koosseisu, mõlemal omad tugevused, kuid tervikuna oli karakterite kooslus mõjuvam 14. märtsil. Mitmele lauljale sobis tema roll nagu valatult, olemata kuidagi kunstlik või olemusele vastukäiv. Lugesin eelnevalt, et lauljad olid teinud lavastajaga palju tööd absurdi väljendamisega, kuidas ise oma tegelast siiralt võtta ja mitte nalja rõhutada ega üle mängida, ning tulemust oli rõõmustav näha. Helen Lokuta (kellassepa proua Concepción), üleslöödud meeleheitel koduperenaine ja drama queen. René Soom (muulaajaja Ramiro), heasüdamlik ja tõeline maakas, võrreldav Woody Harrelsoniga sarjas “Cheers!”. Muidugi Heldur Harry Põlda (noor poeet Gonzalve), niigi irreaalne pilvedes tüüp, aga veel juba omanimeliseks kaubamärgiks kujunev absurdikoomiline lisavint peale keeratud. Reigo Tamm (kellassepp Torquemada), oma meelest tõelises sõiduvees lugupeetud härra, kuid siin pigistaks naturaalsest koomikuandest veel rohkem välja, kui võõrkeelega ka tõsisemalt tegeleda. Ja ka Priit Volmer (pankur don Iñigo Gomez), võibolla ainus mingit muutust läbi elav karakter ooperis, võlus oma eripärase rahuliku koomikutalendiga, varjates sellega edukalt kerget väsimust või jõuetust hääles. See kooslus oli üksteisega suurepäraselt sobituv ansambel, mida teisel nähtud etendusel ei õnnestunud päriselt tekitada.
16. märtsil leidus üksikuid kohale meelitavaid nimesid ehk rohkemgi, kuid rollid jäid eraldiseisvamaks ega haakunud üksteisega nii hästi. Karis Trass (Concepción) oli muidugi vokaalselt ja mänguliselt väga võluv, aga pisut ülepingutatud ja rahutu, oli tunne, nagu vajaks ta laval pidevalt füüsilist tegevust, millega mingit kujuteldavat tühimikku täita. Võimalik, et see vajadus kogemuse lisandudes taandub. Tamar Nugis (Ramiro), jällegi tehniliselt suurepärane esitus nii vokaalselt kui füüsiliselt, aga ka tema tundus pigem etendavat mõnd “Armujoogi” stiilis itaalia koomilist ooperit, mingi kiht või õige vaatenurk jäi siin puudu. Külalissolist, Tšiilis ja La Scala teatri akadeemias õppinud Brayan Avila Martinez (Gonzalve) jäi lihtsalt üheks heaks tenoriks, lisamata omalt poolt rollile suurt midagi juurde. Mart Madiste (Torquemada) sobis rolli visuaalselt hästi, vokaalselt jäi kahvatumaks. Mart Laur (don Iñigo Gomez) oli oma tegelaskujus kaasosatäitjast märksa aktiivsem ja erksam, ja kuigi see tõi kaasa kohatist ülemängimist, oli oma intensiivsusega pigem positiivne.
Orkestri ees oli mõlemal õhtul hoogne Kaspar Mänd; peab ütlema, et just orkestrikõla mõjutab Estonia saalis istekoht enim. Seega oli kõiki värvikaid detaile ja selgemaid harmoonilisi lahendusi paremini kuulda ja ka lihtsam elamust saada sellel päeval, kui istusin üksjagu eespool.
Mulle tundub, et rahvusooperi inimesed ise nautisid seda vaheldusrikast projekti ja said uut inspiratsiooni. Saalid olid suuresti välja müüdud ja ma loodan, et teatrijuhid jätkavad head mustrit üllatada publikut igal hooajal paari stamprepertuaarist väljaspool oleva projektiga.
