Pärdi päevad, millega Nargenfestival alatest 2010. aastast oma suve lõpetab, on aastatega pidevalt muutunud ja arenenud. Minu arvates ongi see festivali suurim tugevus, et juba ammu ei piirduta ainult Arvo Pärdi teoste esitamisega, vaid neile leitakse igal aastal mingi värske kontekst, seos või vaatenurk. Tänavune festival kujundas Pärdist mitmekihilise loomingulise portree ja vaatles õnnestunult tema muusikat nii ajaloolises kui ka vaimses kontekstis, avades seda dialoogis talle lähedaste heliloojate loominguga. Kaheksa eriilmelist kava – 17 kontserti 2.–11. septembrini 13 Eesti paigas – ei kõrvutanud Pärti teiste autoritega pelgalt võrdluse pärast, vaid lõid tema ümber kandva seoste võrgustiku, kus kohtusid õpetaja ja õpilane, sakraalsus ja avangard, aga ka Pärdi kaasaegsed heliloojad ja eesti noorema põlvkonna interpreedid. Kõige huvitavam oligi minu jaoks see, et kuulajale ei pakutud üht valmis ja lõplikku Pärdi portreed, vaid pigem näidati teda justkui eri peeglites, millest igaüks avas tema loomingust uue tahu ja küsis omal moel, kellega tema muusika suhestub.
Ajas kõige kaugemale vaatas Hortus Musicuse ja Aule Urbi kava, kus Pärt kõlas kõrvuti mosaraabia laulu ning Cristóbal de Moralese ja Monteverdi loominguga, süüvides Pärdi puhul nii olulistesse tahkudesse nagu rituaalsus ja sakraalsus või mõlemad korraga. Hortuse kaasamist Andres Mustoneni juhatusel võib pidada lausa märgiliseks, kui mõelda, millist rolli on see vanamuusikaansambel Pärdi kauaaegse interpreedina tema loomingulistes otsingutes mänginud.
Teisena kerkis Pärdi kõrval tänavu esile Bach ja seda koguni kahel erineval viisil. Avakontserdil Estonia kontserdisaalis tõid Eesti Filharmoonia Kammerkoor (EFK) ja Academy of Ancient Music Ühendkuningriigist kokku kaks väga erineva ajalooga kõlamaailma, kõrvutades Pärdi teoseid Bachi kantaadi “Christ lag in Todes Banden” ja motettidega. Nii loodi Pärdi ümber eriline pingeväli just tänu sellele, et laval kohtusid ajaloolisele esituspraktikale toetuv ja ajastupillidel mängiv nimekas briti ansambel ning Pärdi muusika esitustraditsiooni üks autoriteetsemaid kandjaid. Nende kooslus lõi dirigent Tõnu Kaljuste käe all veenva sünergia. Vox Clamantise Jaan-Eik Tulve juhatusel ja Hans Christian Aaviku kava pealkirjaga “Pärt & Bach” läks siit veelgi sammu edasi. Bachi partiita nr 2 d-moll sooloviiulile ja Pärdi “Missa syllabica” osad põimiti tervikuks, mis nõnda kujundas sootuks uue liturgilise dramaturgia. Hans Christian Aavik, üks Eesti noorema põlvkonna tippinterpreete, lisas kavale veel olulise mõõtme.
Minu jaoks oli festivali tugevaim õhtu “Pärt & Eller” Tallinna Jaani kirikus, kus ERSO esituses Tõnu Kaljuste juhatusel tulid ettekandele kõrvuti õpetaja ja õpilase, Heino Elleri ja Arvo Pärdi 2. sümfooniad. Elleri 2. sümfoonia (1948) sünnilugu on siiani mõneti mõistatuslik ega ole päris selge, kas selle üheosalisus oli teadlik valik või kujunes asjaolude sunnil. Kuulates jäi siiski kõlama lõpetamatuse tunne, millele ERSO andis traagilise värvingu. Pärdi
2. sümfoonia (1966) viis seevastu aega, mil noor helilooja alles otsis oma teed ja tema helikeel oli veel väga kaugel hilisemast tintinnabuli-maailmast. See on Pärt, keda tavakuulajal võib olla raske tuttava heliloojaga seostada. Sümfoonia kolme osa seob areng ebamäärasest heliväljast klastrite suunas, kogudes samm-sammult pinget. Kogu dramaturgiline raskus langeb lõpukulminatsioonile, kus kõlab tsitaat Tšaikovski “Lastealbumist”, mis mõjub jahmatavalt ja justkui tühistab kogu eelnenud arengu. Orkestri mängus oli tunda suurt sisemist energiat ja Tõnu Kaljuste käe all kasvas teos täpselt vormitud tervikuks. Selle kontserdi – ja võibolla kogu festivali – kõrghetkeks kujunes aga Maria Listra emotsionaalselt äärmiselt köitev etteaste Pärdi nõudlikus teoses “Como cierva sedienta” (1998/2002), mille tekst pärineb 42. ja 43. psalmist ning algab sõnadega “Otsekui hirv igatseb veeojade järele …”. Ei kujutagi ette, kes suudaks veel veenvamalt esile tuua teoses peituva talitsetud tormilisuse ja teravad retoorilised kontrastid. Listra esitus mõjus sügavalt läbielatuna, avanes justkui seestpoolt ning tulemus oli korraga liigutav, pingestatud ja tehniliselt kindel, puudutades kuulajaid väga vahetult.
Kõige otsesem võrdlus Pärdi kaasaegsete heliloojatega sündis kavas “Pärt & MacMillan & Vasks”, esinejateks taas EFK koos Tallinna Kammerorkestriga (TKO), dirigent Tõnu Kaljuste. Ehkki kõigi kolme helilooja helikeel on erinev, käsitlevad nad igaüks omal viisil sakraalseid teemasid. Just need erinevused tegid kõrvutuse huvitavaks ja aitasid Pärti paigutada laiemasse vaimuliku nüüdismuusika konteksti, milles Pärdi helikeel on napp ja rituaalne, James MacMillani oma märksa dramaatilisem, Pēteris Vasks aga kõneleb kuulajaga vahetult ja lüürilisemalt.
Hoopis teise nurga alt avanes Sofia Gubaidulina ja Arvo Pärdi kooslus Viimsi Artiumis aset leidnud kontserdil “Pärt & Gubaidulina”, sest neid ühendavad mitmed ajaloolised ja vaimsed kihid, nagu nõukogude kultuuriruum, religioosse maailmavaate keeruline positsioon selles süsteemis, lähtumine avangardist ja hilisem emigratsioon. Õhtu sidus selle ajaloolise telje selliste Pärdi tuumteostega, nagu “Fratres”, “Silouan’s Song”, “Mein Weg” ja idamaise koloriidiga “Orient & Occident”. Gubaidulinat esindas seekord akordionikontsert “Fachwerk” Momir Novakovići soleerimisel, kellele see teos sobis erakordselt hästi, sest Gubaidulina akordionikäsitlus vajabki solisti, kes suudaks pillist välja tuua terava, nüüdismuusikaga seotud kõlapildi. TKO ees oli seekord Kaspar Mänd, kelle dirigeerimisstiili iseloomustasid erksad tempod, delikaatsed kõlakontrastid ja faktuuri detailide elegantne esiletoomine. Oli tunda, et selline lähenemine inspireeris ka mängijaid ja lõi laval sundimatu atmosfääri. Kui Pärdi teosed said sellest värske hingamise, siis akordionikontserdis avardus kõlapilt jõulise ja tervikut haarava vormikaare kaudu. On selge, et Gubaidulina mitmekihiline ja nõudlik orkestratsioon seab esitajate ette hulga karisid, kuid nii solist kui ka kammerorkester tulid neist veenvalt läbi, hoides teose vormi kompaktsena ja kandes välja ka kõige võimsamad tõusud. Eraldi tahan esile tuua Vambola Kriguli virtuoossed löökpillisoolod – tundus uskumatu, et nii arvukat instrumentaariumi käsitles vaid üks interpreet. Kuna Gubaidulina lahkus mullu, omandas see õhtu paratamatult mälestusliku varjundi, kuid mõjus kokkuvõttes pigem värske ja jõulisena. Festival ise sidus kava helilooja 95. sünniaastapäevaga.
Kõige kosmopoliitsem kammerkava kõlas Laulasmaal Arvo Pärdi keskuses Trio ’95 (Robert Traksmann – viiul, Marcel Johannes Kits – tšello, Rasmus Andreas Raide – klaver) esituses, tuues kuulajate ette Mozarti C-duur klaveritrio, Tōru Takemitsu “Between Tides”, Pärdi “Mozart-Adagio” ning Vasksi “Episodi e Canto perpetuo”, luues otsekui telje mitme ajastu ja kultuuriruumi vahel. Trio astus festivali jooksul üles Pärnus, Hiiumaal ja Laulasmaal, viimases oli kontsert välja müüdud – fakt, mis kõneleb iseenda eest.
Pärast kümmet päeva dialooge ja võrdlusi teiste autoritega tõi festivali lõppkontsert Arvo Pärdi 91. sünnipäeval tähelepanu taas ainult heliloojale endale. Kõlasid “My Heart’s in the Highlands”, “Saara oli 90-aastane” ja “Miserere”, esitajateks EFK, Eesti Kammerfilharmoonia ja solistid Tõnu Kaljuste juhatusel. Need kolm teost moodustasid kõneka valiku, näidates Pärdi eri loomeperioode, nagu tintinnabuli sünd, suureformaadilise sakraalse dramaturgia küpsus ja hilise loomeperioodi äärmine kontsentreeritus, tehes seda taas rõõmustavalt kõrgel tasemel. Tõnu Kaljuste juhatusel kujunes sellest õhtust väärikas lõpetus kogu festivalile.
Esitajate tasemest rääkides võib tõesti kasutada ülivõrdeid. Kõige muljetavaldavam oli, kui vabalt liiguti täiesti erinevate muusikaliste maailmade vahel. ERSO, TKO ja EFK on mõistagi tipptasemel kollektiivid, kuid isegi nende jaoks tähendasid need kavad pidevat ümberhäälestumist, arvestades, et ühe õhtu jooksul võis ette tulla liikumist romantilisest helikeelest neoklassitsismi ja serialismi, rääkimata Pärdi muusikast, mis nõuab täiesti omalaadset aja-, kõla- ja vaikusetunnetust, et publikut kõnetada – kõige sellega saadi suurepäraselt hakkama.
Ning lõpetuseks ka üks julgem visioon. Kuigi Pärdi päevad on viimastel aastatel geograafiliselt aina laienenud ning kontserte toimub lisaks Tallinnale Tartust Narvani, Saare- ja Hiiumaast rääkimata, tundub mulle, et järgmine loomulik samm võiks viia festivali Eestist välja. Ühe elava helilooja ümber kujunenud pika traditsiooniga festivale ei ole maailmas kuigi palju ja just seepärast võiksid Pärdi päevad ambitsioonikamalt taotleda kohta ka rahvusvahelisel muusikakaardil. Tõnu Kaljuste kunstilist haaret vaadates ei tundu see sugugi ebarealistliku unistusena. Heaks võrdluseks on näiteks tänavune “Steve Reich at 90”, mille puhul korraldatakse heliloojale pühendatud kontserte ja festivaliprogramme Londonis, Pariisis, Oslos, New Yorgis, Amsterdamis ja mujal. Pärdi päevadel on selliseks hüppeks juba praegu tugev vundament olemas.
