Tiit Kikase lühiooper “Õnnelik prints” 14. ja 15. augustil 2026 Tohi Distillerys. Helilooja Tiit Kikas, libreto Jaagup Kreem, dramaturg Mart Mikk, orkestreerija Andrus Rannaääre. Osades: Kai Rüütel-Pajula (Pääsuke / Ingel), Elina Nechayeva (Tüdruk lossis / Tikumüüja), Raiko Raalik (Prints / Jumal), Reigo Tamm (Linnapea / Poiss lossis / Luuletaja), Kammerkoor Lambertus (Linnarahvas), Pärnu Linnaorkester, dirigent Edmar Tuul.
Oscar Wilde’i 1888. aastal esmakordselt ilmunud muinasjutt “Õnnelik prints” on aastate jooksul inspireerinud mitmeid heliloojaid. Tänavu augustis esietendunud Tiit Kikase ja Jaagup Kreemi samanimeline lühiooper tõi Kohilas, Tohi Distillery ajaloolise viinaköögi õuealal publiku ette loo sõprusest, kaastundest ja ohverdusest. Piduliku sündmuse puhul üritust väisanud Iirimaa suursaadiku James Sherry sõnul olla Oscar Wilde huvitaval kombel ainus iirlane, kelle auks on Eestis monument püstitatud.
Loo keskmes on Prints, kes alles pärast surma, Õnneliku Printsi kujuna linna kohal kõrgudes hakkab märkama oma linna elanike kannatusi. Tema kõrval on Pääsuke, kellest saab tema ustav sõber ja abiline. Koos jagavad nad ära kõik Õnneliku Printsi kuju ehtivad juveelid ja kulla-karra, et abivajajaid aidata. Kuigi tegemist on üle-eelmisel sajandil kirja pandud muinasjutuga, käsitles Wilde teemasid, mis on aktuaalsed ka tänapäeval: sotsiaalne ebavõrdsus, ükskõiksus ja valmisolek abivajajaid aidata.
Kuna tegemist oli kontsertlavastusega, jäi lavaline tegevus pigem tagasihoidlikuks ning loo moraali ja emotsionaalse mõju edasiandmine sai sündida ennekõike muusika, lauljate ja orkestri koostöös. Palju aitas kaasa ka loo üldinimlik temaatika, muutes selle kergesti mõistetavaks ja kaasahaaravaks. Jaagup Kreemi libreto säilitas Wilde’i loo poeetika ja dünaamika. Tekst oli kujundirohke, kuid samas piisavalt selge, et tegevust oleks lihtne jälgida.
Ehkki Wilde’i muinasjutu sisu on seda eelnevalt lugematagi lihtsasti hoomatav, tundsin kohati siiski puudust muusikateatri puhul tavapärastest (lava kohal või kõrval jooksvatest) subtiitritest, et toimuvasse veelgi paremini sisse elada. Seda enam, et tegelasi eristavate kostüümide ja vähese lavalise tegevuse tõttu oli vahepeal veidi raske aru saada, millist rolli solistid parasjagu kehastasid: näiteks Kai Rüütel-Pajula puhul oli valikus Pääsuke või Ingel, Reigo Tamme puhul Linnapea, Poiss lossis või Luuletaja jne. Samuti oli süžee kontsentreeritud ühe tunni sisse, mistõttu vahepeal oli tunda veidi kiirustamist.
Terviku loomisel oli niisiis kõige suurem roll muusikal, millega saadi hästi hakkama: helikeel oli kaasaegne, kuid kuulajasõbralik ja toetas hästi loo emotsionaalset poolt. Nii orkester kui ka koor aitasid tegelaste sisemaailma avada ning olulisi dramaturgilisi pöördepunkte rõhutada. Orkestratsioon ja kooriseaded kandsid edasi põnevat harmoonilist faktuuri ja värve, leidus nii õrna lüürikat, tugevaid kontraste kui ka suuremaid dramaatilisi kulminatsioone ning dirigent Edmar Tuul hoidis kogu muusikalist tervikut kindlakäeliselt koos. Nii orkester kui ka koor olid pidevalt aktiivsed osalised loo jutustamisel – mitmes stseenis kujunesidki taustajõududest peamised atmosfääri loojad.
Solistide ansambel oli tugev. Eriti sümpatiseeris Pääsukest ja Inglit kehastanud Kai Rüütel-Pajula soojalt mõjuv täidlane tämber, mis ei tundunud kordagi ülepakutud. Ka karakterisse sisseelamine oli nii soleerides kui ka lavapartnerina oivaline, samuti tuleb kiita tema selget diktsiooni. Raiko Raalik tõi hästi esile Õnneliku Printsi tegelase väärikust ja tundlikku natuuri. Tema roll eeldab võimet väljendada suuri emotsioone ilma liigse dramaatikata ning see tasakaal õnnestus tal hästi. Elina Nechayeva selge ja kandva soprani kõla tõusis esile eriti lüürilisemates episoodides, näiteks Tikumüüja aaria oli hurmav. Reigo Tamm tõi lavale aga mängulisust ja energiat, luues oma tegelaskujudele selge karakteri ning pakkudes mitmeid meeldejäävaid hetki.
Kuuldul oli tugev emotsionaalne mõju: Pääsukese ja Printsi sõprus arenes usutavalt ning lõpu traagilised sündmused mõjusid liigutavalt, mis sest, et ehk pisut rutakalt. “Õnnelik prints” pakkus nii muusikaliselt kui ka omanäolise mängupaiga poolest meeldejääva elamuse. Seda enam oli kahju, et teos jõudis publiku ette kõigest kahel õhtul. Samas on “Õnnelik prints” hea näide sellest, et ka väiksemas mastaabis on võimalik jutustada lugu, mis puudutab publikut ning jääb meelde kauemaks kui üks suveõhtu.
